Traditsioonid ja järjepidevus on head asjad. Üheks selliseks ilusaks traditsiooniks on igasuvine jalgratastega Kurgjale käimine. Esimene kord õnnestus see ette võtta 2001 aasta suvel, mis oli ühtlasi meie pere esimeseks jalgrattamatkaks. Sel korral oli kaasas ka minu ema, kes ime kombel naisterattaga kohati läbimatust Sakala teest siiski läbi tuli. Alates 2001 aastast oleme vendadega ikka igal suvel vähemalt korra Kurgjal käinud ning seegi kord ei tahtnud ma Eestis veedetud suvist nädalat raisku lasta ning otsustasime teekonna ette võtta.
Pilk kalendrisse - ainus sobiv aeg tundus olevat esmaspäev 15. juuni. Ilmaennustus oli ebalev ning sõidupäeva hommikul olidki taevas hallid vihmapilved. Esimesed kilomeetrid Suure-Jaanist Vihi külani läksid raskelt. Ilm oli jahe (hiljem selgus, et 10 kraadi) ja sadas. Pean tunnistama, et nii karmides oludes pole ma ammu sõitnud. Et vendi siiski sõitu lõpuni tegema kallutada läksin ise maanteele ette tuult sõitma, oli ju Kurgjale minek vaatamata halvale ilmale minu mõte. Varsti lõputuna näiv maantee siiski lõppes ja suundusime metsa vahele. Tuulevarjus oli juba märgatavalt mugavam sõita ning sadugi andis järele. Otsustasime siiski Kurgjale välja sõita - kui juba, siis juba!
Sakala tee oli riukalik nagu ikka, kord ühelt poolt puudest mööda, siis jälle teiselt poolt. Käänutasime metsa vahel, mingit loogikat ei paistnud ainult teadmine, et sedakaudu oleme me alati Kurgjale jõudnud. Hiljem teekonda GPS logi pealt vaadates selgus, et Jakobson oli ikka päris kaval sell olnud, väga otse viisid need metsarajad meid Vihi külast Kurgjale.
Vett oli seekord rohkem kui ma kunagi varem Sakala tee peal kohanud olen. Harilik Eesti kuusik meenutas rohkem mangroov-metsa. Vett oli rajal nii palju, et otsustasime peagi igasugusest mööda manööverdamisest loobuda ja igast lombist uhkelt otse läbi sõita. Lompide põhjad olid enamasti kõvad ja polnud häda midagi. Nagu juuresolevalt pildilt näha olid meie rattad kohati rummuni vees.
Vahepeal suundus metsarada Jakobsoni rajatud kruusateele (Jakobson armastas vankriga metsa vahel driftimist ja kiiret sõitu). Kihutasime meiegi üle Saarjõe, pilk paremale - Saekaatri matkamaja oli rahulikult oma endisel kohal, valmis väsinud matkameestele varju pakkuma. Meie seal siiski seekord ei peatunud vaid sõitsime edasi Kurgja poole, et enne vihma kohale jõuda.
Jõudnud Kurgjale tervitas meid väravas hirmutava nimega silt Kurgja LINNUTAJA! Huvitav mis loom see LINNUTAJA on? Meenuvad sõnad nagu keevitaja, kiivitaja, aga LINNUTAJA? See tundub kuidagi eriti kurjakuulutava ja metsikuna. Ehk on tegemist mõne eelajaloolise koletisega - tiivuline lendav dinosaurus ehk LINNUTAJA. Rahu see mulle ei andnud ja otsustasin kodus Entsüklopeediast järgi uurida, et millega tegu. Osutus, et Linnutaja oli Carl Robert Jakobsoni varjunimi, mida ta oma kirjatükkide avaldamisel kasutas. Selge - tegu oligi hirmutusvahendiga, selle pärast kartsidki kõik saksad ja mõisnikud Jakobsoni nagu tuld.
Tagasi Kurgjale: vihma eest varju saamiseks läksime rehe alla jalgu puhkama. Otsisime oma leivakotid välja ning sõime kodust kaasa võetud müslibatoone, ise veidi kartlikult enda ümber vaadates, et mida Kurgja talurahvas ütleb. Raha meil ju tookord kaasas ei olnud ning midagi osta me Rehe alt ei saanud. Varsti ilmuski perenaine välja, mõtlesime, et noo nüüd palutakse meil oma kaasavõetud toiduga sealt söögikohast ära minna. Aga oh ei, meie suureks üllatuseks küsis perenaine, kas me karaskit ja kuuma teed tahame. Loomulikult tahtsime, kuid ütlesime ka, et raha meil kahjuks kaasas pole. Sellest hoolimata kaeti meie laud ehtsa Kurgja karaski ja kuuma teega. Tasuta lõunad on siiski olemas!
Lisaks saime veel karaskile määrimiseks mett ja kooki peale. Perenaine uuris, et kust me tuleme, ütlesime, et Suure-Jaanist. Ta ei tahtnud kuidagi uskuda, et me sellise ilmaga sõitmas olime. Ega ma seda õigu poolest isegi väga uskunud, järgmisel korral püüaks sõidu ikka päikselisemate päevade peale ajastada.
Kõht tublisti täis pruugitud sättisime ennast tagasi teele. Jõe äär paistis tühi olevat ning jätsime seekord tegemata oma traditsioonilise nalja:
Kurgjal Pärnu jõe ääres kalameest nähes tuleb küsida: "Kas see on Emajõgi?" Kuuldes vastust, et tegemist on ikka Pärnu jõega, tuleb vastata: "Oot, siis me oleme küll natuke valesti tulnud."
Eelmisel suvel küsiti mult selle küsimuse peale vastu, et mis mul geograafia hinne koolis oli.
Kodutee oli lühike, varsti oligi läbimärg seltskond tagasi Suure-Jaanis. Käisime pesemas ja vahetasime kiiresti märjad riided kuivade vastu, et mitte külmetuda.
Sakala tee oli riukalik nagu ikka, kord ühelt poolt puudest mööda, siis jälle teiselt poolt. Käänutasime metsa vahel, mingit loogikat ei paistnud ainult teadmine, et sedakaudu oleme me alati Kurgjale jõudnud. Hiljem teekonda GPS logi pealt vaadates selgus, et Jakobson oli ikka päris kaval sell olnud, väga otse viisid need metsarajad meid Vihi külast Kurgjale.Vett oli seekord rohkem kui ma kunagi varem Sakala tee peal kohanud olen. Harilik Eesti kuusik meenutas rohkem mangroov-metsa. Vett oli rajal nii palju, et otsustasime peagi igasugusest mööda manööverdamisest loobuda ja igast lombist uhkelt otse läbi sõita. Lompide põhjad olid enamasti kõvad ja polnud häda midagi. Nagu juuresolevalt pildilt näha olid meie rattad kohati rummuni vees.
Vahepeal suundus metsarada Jakobsoni rajatud kruusateele (Jakobson armastas vankriga metsa vahel driftimist ja kiiret sõitu). Kihutasime meiegi üle Saarjõe, pilk paremale - Saekaatri matkamaja oli rahulikult oma endisel kohal, valmis väsinud matkameestele varju pakkuma. Meie seal siiski seekord ei peatunud vaid sõitsime edasi Kurgja poole, et enne vihma kohale jõuda.
Jõudnud Kurgjale tervitas meid väravas hirmutava nimega silt Kurgja LINNUTAJA! Huvitav mis loom see LINNUTAJA on? Meenuvad sõnad nagu keevitaja, kiivitaja, aga LINNUTAJA? See tundub kuidagi eriti kurjakuulutava ja metsikuna. Ehk on tegemist mõne eelajaloolise koletisega - tiivuline lendav dinosaurus ehk LINNUTAJA. Rahu see mulle ei andnud ja otsustasin kodus Entsüklopeediast järgi uurida, et millega tegu. Osutus, et Linnutaja oli Carl Robert Jakobsoni varjunimi, mida ta oma kirjatükkide avaldamisel kasutas. Selge - tegu oligi hirmutusvahendiga, selle pärast kartsidki kõik saksad ja mõisnikud Jakobsoni nagu tuld.
Tagasi Kurgjale: vihma eest varju saamiseks läksime rehe alla jalgu puhkama. Otsisime oma leivakotid välja ning sõime kodust kaasa võetud müslibatoone, ise veidi kartlikult enda ümber vaadates, et mida Kurgja talurahvas ütleb. Raha meil ju tookord kaasas ei olnud ning midagi osta me Rehe alt ei saanud. Varsti ilmuski perenaine välja, mõtlesime, et noo nüüd palutakse meil oma kaasavõetud toiduga sealt söögikohast ära minna. Aga oh ei, meie suureks üllatuseks küsis perenaine, kas me karaskit ja kuuma teed tahame. Loomulikult tahtsime, kuid ütlesime ka, et raha meil kahjuks kaasas pole. Sellest hoolimata kaeti meie laud ehtsa Kurgja karaski ja kuuma teega. Tasuta lõunad on siiski olemas!
Lisaks saime veel karaskile määrimiseks mett ja kooki peale. Perenaine uuris, et kust me tuleme, ütlesime, et Suure-Jaanist. Ta ei tahtnud kuidagi uskuda, et me sellise ilmaga sõitmas olime. Ega ma seda õigu poolest isegi väga uskunud, järgmisel korral püüaks sõidu ikka päikselisemate päevade peale ajastada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar