09 märts, 2014

Tagasi DLR-i

DLR - Deutsches Zentrum für Luft- und Raumfahrt on sisuliselt Saksa NASA. DLR-i Oberpfaffenhofeni teaduslinnakus käib igapäevaelu peaaegu samamoodi kui NASA Johnsoni Kosmosekeskuses nagu juuresolevas videos näidatud.

DLR on võimas Saksa riiklik teadusasutus, kus lisaks kosmoseuuringutele arendatakse roboteid, tehisintellekti, piloodita lennukeid ja palju muud kasulikku tulevikutehnoloogiat. Oberpfaffenhofenis asub üks kaheteistkümnest DLR-i teaduslinnakust. Siin Müncheni külje all vana erilennuvälja kõrval on üks suuremaid Saksamaa teaduskeskusi, kokku töötab Oberpfaffenhofeni keskuses umbes 1 700 teadlast, inseneri ja tugiteenuseid pakkuvat töötajat.
DLR Oberpfaffenhofeni teaduslinnak Müncheni külje all vana erilennuvälja kõrval (foto: DLR). Vasakul all asuvad Oberpfaffenhofen ja Wessling, paremal üleval minu praegune kodulinn Gilching.

Tegevusvaldkondadest on Oberpfaffenhofenis esindatud kaugseire (sealhulgas radarkaugseire), robootika, mehitatud kosmoselend, satelliitnavigatsioon ja atmosfäärifüüsika. Siit juhitakse Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) Euroopa Columbus mooduli tööd, peetakse sidet astronautidega. Siit hakatakse juhtima Euroopa satelliitnavigatsiooni süsteemi "Galileo". Oberpfaffenhofenis asub nii Saksa Kosmosekeskuse satelliitide TerraSAR-X ja TanDEM-X kui ka paljude kommertssatelliitide juhtimiskeskus. Siit antakse satelliitidele käsklusi, et korrigeerida nende orbiiti ja teha Maast uusi mõõtmisi. Praegu on pooleli uue robootika maja ehitamine, et palgata siia robootika peale veel 100 teadlast-inseneri. Kodutöid tegevad robotid ja isesõitvad autod võivad olla palju lähemal, kui me arvame.

Siinne radarkaugseire instituut on üks maailma tugevamaid. See on ka peamine põhjus, miks ma DLR-is olen. Käesoleva uurimisvisiidiga üritan siinse teadusrühma abiga välja töötada metoodikat rohumaade parameetrite hindamiseks X- ja C-laineala tehisava-radari mõõtmistest. Kui meie töö õnnestub saavad (suur-)talunikud oma valdustel satelliitseire abil paremini silma peal hoida. Ka PRIA saab toetuste maksmise järelvalve korraldatud senisest hoopis väiksema arvu inspektorite abiga, sest suure osa eeltööd saab juba arvuti taga ära tehtud. Otsime vastuseid küsimustele: kuidas hinnata rohu kõrgust ja biomassi ning tuvastada niidetud rohumaade alasid radarimõõtmiste abil?
Esimesed kaks nädalat on läinud kiiresti. IDL-i programmeerimiskeskkonda sisse elamine, enda 2012 aastal kirjutatud programmide uuesti kasutusele võtmine ja ümberkohandamine. Palju tööd on veel ees ning aega tööd lõpetada on jäänud ainult 4 nädalat. Esimesed tulemused on õnneks lootustandvad, 2013 Rannu andmestiku esialgne analüüs näitab, et niidetud alasid saab TerraSAR-X kahe polaristatsiooniga HH/VV mõõtmistest tuvastada isegi paremini, kui 2011 Matsalu eksperimendi põhjal tundus. RADARSAT-2 andmete analüüs on veel ees, lootused on üleval... 
Lisaks olen kaugtööna panustanud meie linnastumise jälgimise idee (Copernicus Urban Development Analyser - CUDA) Horizon2020 uurimisprojekti taotluse kirjutamisse. Taotlus on peaaegu valmis, ainult 2 viimast nädalat tööd veel.
Aitäh Karlisele CUDA taotluse kirjutamisega aitamise eest. Aitäh Annile rohumaade välitööde andmetöötluse eest ning loomulikult Silver Traadile CUDA taotluse kirjutamise vedamise eest. 
Head algavat töönädalat. Olge valvel!:-)

Mööda vanu radu

Fred Jüssi on öelnud, et kui te tahate näha uusi asju, siis käige mööda vanu radu. Tundub, et vähemalt Saksamaal ja mujal Lääne-Euroopas see ei kehti. Siin on kõik nii valmis ja muutumatu, et käies mööda vanu radu näed ikka vanu asju. Samad musta värvi risti löödud Kristuse kujud, "Grüss Gott" ütlevad viisakad-reserveeritud inimesed, jahipukkide üleküllus (metsas on neid korraga vaateulatuses vähemalt 4, kui kõik nad ära mehitada, siis mina siin küll metsloom olla ei tahaks), ilusad kitsad kurvilis-looklevad tänavad, kirik ja jalgpalliplats igas külakeses ning kaunis künklik Baierimaa maastik. Sama tuttavlik elu-olu nagu 2011/12 aastal siin viimati viibides.
Tegin rattaga väikse tiiru enda vanadel trenni-radadel Uneringi ja Seefeldi ümbruses. Järgnevalt mõned pildid.

  
Baierimaa kitsaste külatänavate idüll - Drössling.





"Ainult metsast leiab rahu." - "Frieden findet man nur in den Wäldern."
Maja Uneringis milles ma 2011/12 Saksa Kosmosekeskuses praktikal viibides elasin.
Uneringi kirik.
Minu siinne racing-pill, täna sõitis 32 km ära nagu nalja. Aitäh Jürgen Tällile ja tema Euroopa Patendiametis töötavale sõbrale ratta laenamise eest!

Lõpetuseks ka üks kohustuslik "enekas" :-)

28 jaanuar, 2012

5 aastat sõjaväest

Sõjaväes käimisest on märkamatult 5 aastat möödunud, ehkki tundub nagu see oleks olnud alles 2 või äärmisel juhul 3 aastat tagasi.
Ilm oli 2006/07 talvel sarnane praeguse talve omaga. Novembrist kuni jaanuari alguseni lund peaaegu polnud. Sadas vihma, pime, kole, porine. Jaanuari keskpaigas tuli lumi maha ja ilus talveilm püsis märtsini. Kevad oli suhteliselt külm ja sademeta. Ainult mai keskel Kevadtormi ajal olid mõned eriti soojad päevad.
Oktoobris Kuperjanovisse saabudes ei teadnud ma tegelikult üldse mida oodata. Mingi pildi sõjaväe elust andis gümnaasiumi ajal läbitud riigikaitselaager, aga see oli ikkagi väga põgus ja oluliselt väiksemamõõtmeline kogemus.  Ülikoolielule oli sõjavägi täielik vastand. Ülikoolis tuli kõik ise planeerida, mõelda kuidas selle või teise aine läbida saab, millisesse loengusse minna ja kus on targem lihtsalt iseseisvalt teooria läbi töötada jne. Kõik oli oma teha ja otsustada, ühelt poolt vabadust hästi palju, aga teisalt ka vastutust.
Sõjaväes, eriti alguses, näis oma peaga mõtlemine suisa keelatud. Raamid olid hästi selgelt paigas ja neist väljuda ei võinud. Uude keskkonda ümberlülitumine võttis aega ja ega ma tegelikult lõpuni selle jäiga ja poolvägisi süsteemi fänn ei olnud. Hiljem harjudes ja seda teatud mõttes kafkalikku olukorda huumoriga võtma hakates oli märksa kergem.
Tagant järgi ma sõjaväes oldud aega kindlasti ei kahetse. Kõige suurem võit sõjaväes käimisest oli väga paljude toredate inimestega tuttavaks saamine. Nii Kuperjanovis kui ka hiljem Vahipataljonis oli meil väga hea rühm. Ilma sõjaväeta poleks ma kunagi teada saanud, et tegelikult elab Eestis veel nii palju häid inimesi, siiralt! Vaatamata sellele, et me kõik olime erineva taustaga, haridusega, tulevikuplaanidega, olime sõjaväes kõik võrdsed. Olime kõik võrdses olukorras ja parim, mida teha sai, oli üksteist toetada ja aidata. Lollile ei ole mõtet öelda, et ta on loll. Füüsiliselt nõrgale ei ole mõtet öelda, et ta on jõuetu. See ei aitaks meid kuidagi edasi. Parem oli lasta igal ühel seda teha, milles ta hea oli ja koos edasi minna.
Väga hästi on mul meeles esimene välilaager novembri alguses. See oli ikka päris hirmus, hiljem olime veel sarnastes või raskemateski tingimustes, aga keeruliseks tegi seisu see, et kellelgi ei olnud metsaelu kogemusi. Laenates samal ajal raadios kõlanud Def Räädu laulu sõnu: „Suppi saab ju keeta ainult praktika pajas.“ Välilaagris edukalt ellu jäämist saab õppida ainult välilaagris. Märg lumi ja vihm, märjad riided, külm, kõht on tühi… Eriti just seal sai selgeks, et sõjavägi ei ole ainult püssid käes jooksmine nagu Rambo filmis. Mõtled hoopis elementaarsemate küsimuste peale: kas süüa saab, kuidas märjad riided kuivade vastu vahetada jne.  Püüdsin selles kehvas olukorras siiski head tuju säilitada ja ütlesin ühele ülemale naeratades: „Meile meeldib siin.“ Sõber L. ei kaotanud huumorimeelt ja ütles seersandi küsimuse peale: „Kes siin telgis on?“ – „Võitlejad.“ See oli nii hea ja selles olukorras nii absurdselt jabur. Mis pagana võitlejad me olime, olime lihtsalt rühm poisse, kes üritas metsas ellu jääda. Sellised hetked tegid olemist kergemaks.
Varsti pärast seda välilaagrit jäin haigeks ja veetsin peaaegu 2 nädalat laatsaretis. Ei tea kas külmetasin väljas või võtsin seda sõjaväeelu ikka liiga raskemeelselt, aga mingil hetkel oli mul üle 40 kraadi palavikku ja väga paha olla. Kohati oli lausa sonimislaadne seisund, akna alt rivilaulu saatel sööma minevad kaassõdurite rühmad mõjusid natuke unenäoliselt. Kosusin siiski ja novembri lõpuks olin sõna otseses mõttes rivis tagasi.
Detsembri alguse laagrist Nursipalus on mul juba palju helgemad mälestused. Vaatamata sellele, et oli väga pime (aasta pimedaim aeg), kole ja porine lumeta talv, oli see kuidagi romantiline. Öised patrullid, ahjuvalved, hommikul kuuest äratus, umbes kella 8 paiku hakkas viimaks valgeks minema, et siis kohe 3 läbi taas hämarduda. Pime, pime, pime, vihmast hallikas Võrumaa männimets.
Olime juba metsaeluga rohkem kohanenud, teadsime mida oodata ja kõik sujus. Olemist muutis kergemaks ka teadmine, et varsti on jõulupuhkus ja viimaks ometi saab vabadusse ja koju. Kõige tähtsam sündmus enne jõule oli teadagi sõdurieksam. Sealt oli vaja läbi saada, et täieõiguslikuks reameheks saada. Enim muretsesin laskeeksami pärast, sest 6-st harjutuslaskmisest 3-st olin laatsas oleku pärast puudunud. Ma polnud lihtsalt harjutada saanud. Teistele järgi jõudmiseks tegin kuivtrenni, valisin kauguses mõne puu sihtmärgiks ja panin püssi kiiresti vastavas laskeasendis palge. Laskeeksamil otsustasin teha oma metsavennast (metsaõest?:-)) vanatädi soovituse järgi, et ära kaua sihtima jää, püss palge ja kohe lase. Tundub, et see kuivtrenn ja konkreetne lähenemine töötasid, sest lasksin 12 lasust 11 pihta, millega sain kindlalt läbi. Olin sel hetkel endaga väga rahul. Pärast minu vooru laenasid mitmed kaassõdurid minu aeru (AK4 hüüdnimi), et ju on sirge toru, kui nii palju pihta saab. Kui ma õigesti mäletan, siis kõik nad ka edukalt laskeeksami sooritasid. Ei tea kas oli see toru tõesti teistest sirgem või aitas neid platseebo efekt.
Jaanuari-veebruari märksõnadeks olid mõmmikupüksid ja valge kamo. Hommikul ajad endale need 5-6 kihti riideid selga, istud kutsika (Volvo 11) peale ja metsa alla harjutama, õhtul jälle kasarmusse tagasi. Iseenesest oli niimoodi riides olles ju päris hea metsas positsioonil passida, aga kui oli vaja seda teha, mida ainevahetuse tõttu aegajalt ikka teha tuleb, siis oli küll päris keeruline.
Lisaks ilusa talvise Eestimaa looduse nautimisele oli meil ka kasarmus põnevaid tegevusi, põrandate pesemine näiteks. Vahipataljonis sai sõnapaar MP rühm uue tähenduse „mopi poisid“ (vihjeks sõjaväekaugemale lugejale: MP tähendas tegelikult miinipildujat). 
Kevadeski võiks veel pikemalt rääkida, aga  mõni teine kord. Lugu on isegi pikale läinud. Kevade märksõnadeks: ilus tärkav Eestimaa loodus, varahommikused jalutuskäigud Põlvamaa metsades, metsloomade vaatlemine termokaameraga (sest tanke õnneks ei tulnud), „Lahing see mind niiväga ei köida!“, peast arvutamised rivis, et aju virgena hoida ja suhteliselt rahulikud aprillirahutuspäevad Tallinnas 2007. aasta kevadel.
Lõpetamaks positiivse noodiga: triikisin just särke ja pakkisin nad ilusti sirgelt kokku, et oleks hea kapist võtta. „Voltimistehnika“ sõjaväest õpitud. Igalt poolt on võimalik õppida midagi uut ja head! :-)

Pildid:
1. Hommik „Mini-Afganistaanis“ Sirgala karjääris 2007 aprillis.
2. Kaks „saurust“ õppusel Sirgalas 2007 kevadel.
3. AK4 alias aer, kark, jne
4.Teel Kurperjanovi pataljoni kasarmutest Nursipalu harjutusalale talvel 2007.
5. Üks viimaseid pilte mundris mai lõpus 2007


22 jaanuar, 2012

Pikad rattasõidud aitavad mõtteid sorteerida

Arvutist mõneks tunniks eemaldumine mõjub suisa teraapiliselt. Nädalavahetuse pika rattatrennina tegin ringi ümber Ammersee järve, 57 km rahuliku tempoga. Ilm oli väga tuuline, aga üllatavalt soe (+5 kraadi), laupäeva hommikul maha sadanud 15 cm lumevaipki oli peaaegu jäljetult kadunud. Jaanuarikuine Baierimaa sooja talvega.
Tee ümber Ammersee oli tuttav, septembris olin korra selle ringi juba teinud. Sõit oli stressivaba, sest pedaalisin väikese liiklusega teedel ja metsaradadel. Ratast juhtis rohkem autopiloot, taustal mõlkus mõte omasoodu ümbrusest üsna sõltumatult. Neljapäeval-reedel olin taaskehastunud arvutinohikuks, kirjutasin IDL-is kompleksarvuliste SAR piltide omavahel paika ajamise koodi. Reede õhtuks olin nii küpse, et peas keerles suvalises järjekorras kõik läbimõeldu. Teadussürrealism: FFT, cross-correlation, time domain, frequency domain, complex conjugate, cubic ja bi-linear interpolation - kuidas teha nii, et pildid omavahel võimalikult ideaalselt kohakuti oleks ja saaks maksimaalse koherentsuse? Raske oli ennast välja lülitada. Laupäevane poetuur triiksärke, pükse ja jopet otsides aitas juba tublisti hoogu maha joosta, aga päris tasakaalu sain alles tänase rattasõiduga.
Minu põhiline mure on praegu teadagi artiklite avaldamine, sest doktorantuuris on ju artiklid kõige kõvem valuuta. Aineid võin tubli üliõpilase kombel veel kümnete kaupa läbida, aga artikleid nad ei asenda. Artiklitega on veel järgmine konks, et nende saamine ei ole paraku nii, et võtad mingi teema ja siis lihtsalt kirjutad sellest, vormistad korralikult ära ja voila, olemas. Artikli sisu peab olema ühtaegu nii uus kui ka oluline. Tuleb juba olemasolevale teadmisele midagi tarka lisada.
Potentsiaalseid teemasid, millest kirjutada, on hästi palju, aga kes ütleks, milline neist edu toob? Keegi ei ütlegi, ise tuleb ära otsustada, anda endast parim ja loota... õnnele. Oma 2-aastase doktorantuuris oldud aja jooksul olen juba teatava kõhutunde SAR-i valdkonnas omandanud. Hästi palju aitas mind edasi ka esimese artikli kirjutamine, mis küll esimesel katsel tagasi lükati (ma ei tee sellest mingit saladust). Kehtib sõber Nathanilt kuuldud mõte, et enda läbikukkumisi tuleb võitudest kallimaks pidada, sest siis on võimalik rohkem õppida ja edasi areneda. Tegin oma esimese artikli kirjutamisega rea vigu, mida nüüd uusi töid kirjutades vältida tean. 
Juba oma rattasõidu alguses tuli mulle suurepärane mõte kuidas esimese artikliga tehtud tööd uueks publikaktsiooniks vormistada saaks, aga õnneks olin ma arvutist piisavalt kaugel, et kohe asja kallale asuda. Sain sisu, vajaliku materjali ja järgmised sammud korralikult selgeks mõelda. Umbes poolel teel, Herrschingist teisel pool Ammerseed, oli mul juba palju küpsem visioon olemas. Sisu ja põhisõnum olid samad, aga teekond eesmärgini jõudmiseks oli palju selgem ja otsejoonelisem. Palju ebavajalikku tööd, mida ma oleks kohe pihta hakates teinud, jääb nüüd tegemata.
Head algavat töönädalat!

Pilt: Rattamatkal Põhja-Soomes 2010. a suvel.

06 jaanuar, 2012

Praktika Saksa Kosmosekeskuses


See oli ühel ilusal augustikuu päeval, kui ma lennukiga Tallinnast Münchenisse lendasin. Münchenis oli palav, päeval üle 30 kraadi sooja ja ööselgi tuli akent pärani lahti hoida, et natukenegi magada saada.
Alguses läksin ma oma sõbra Marci juurde, sest oma korterit mul polnud. Münchenis ja selle ümbruses on ju elamispindadest suur puudus, sest mingil põhjusel on suur osa eurooplasi pähe võtnud just siia elama asuda. Lõuna-Saksamaa on, tõsi küll, väga ilus, nii et sellest võib teatud mõttes isegi aru saada. Minu elu tegi vabade korterite puudus paraku keerulisemaks, aga olgu kuidas on, nädal peale kohale jõudmist oli mul Oberpfaffenhofeni külje all oma spartalik 3x4 m tuba olemas.
Esimene õhtu Marci juures oli meeleolukas, rääkisime poole ööni teadusest, tehnika arengust, maailma asjadest ja filosofeerisime tuleviku teemadel. Ainult naistest me ei rääkinud, Marc ei ole väga suur naiste mees. Oli rõõmus jällenägemine. Esimene kord kohtusime Marciga Stuttgarti Ülikoolis 2009. a suvel, kus Marc oli minu juhendajaks. Nüüd olime mõlemad Saksa Kosmosekeskuses, mina alles alustasin oma SAR-uurimistööga, Marc oli UAV-dega juba mõned kuud tegutsenud. Ausalt öeldes oli Marci kortergi nagu väike labor – testrid, ostsilloskoobid, jootekolvid, igasugused akud ja nende laadijad.