Tagasi DLR-i

DLR - Deutsches Zentrum für Luft- und Raumfahrt on sisuliselt Saksa NASA. DLR-i Oberpfaffenhofeni teaduslinnakus käib igapäevaelu peaaegu samamoodi kui NASA Johnsoni Kosmosekeskuses nagu juuresolevas videos näidatud.

DLR on võimas Saksa riiklik teadusasutus, kus lisaks kosmoseuuringutele arendatakse roboteid, tehisintellekti, piloodita lennukeid ja palju muud kasulikku tulevikutehnoloogiat. Oberpfaffenhofenis asub üks kaheteistkümnest DLR-i teaduslinnakust. Siin Müncheni külje all vana erilennuvälja kõrval on üks suuremaid Saksamaa teaduskeskusi, kokku töötab Oberpfaffenhofeni keskuses umbes 1 700 teadlast, inseneri ja tugiteenuseid pakkuvat töötajat.

DLR Oberpfaffenhofeni teaduslinnak Müncheni külje all vana erilennuvälja kõrval (foto: DLR). Vasakul all asuvad Oberpfaffenhofen ja Wessling, paremal üleval minu praegune kodulinn Gilching.

Tegevusvaldkondadest on Oberpfaffenhofenis esindatud kaugseire (sealhulgas radarkaugseire), robootika, mehitatud kosmoselend, satelliitnavigatsioon ja atmosfäärifüüsika. Siit juhitakse Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) Euroopa Columbus mooduli tööd, peetakse sidet astronautidega. Siit hakatakse juhtima Euroopa satelliitnavigatsiooni süsteemi "Galileo". Oberpfaffenhofenis asub nii Saksa Kosmosekeskuse satelliitide TerraSAR-X ja TanDEM-X kui ka paljude kommertssatelliitide juhtimiskeskus. Siit antakse satelliitidele käsklusi, et korrigeerida nende orbiiti ja teha Maast uusi mõõtmisi. Praegu on pooleli uue robootika maja ehitamine, et palgata siia robootika peale veel 100 teadlast-inseneri. Kodutöid tegevad robotid ja isesõitvad autod võivad olla palju lähemal, kui me arvame.

Siinne radarkaugseire instituut on üks maailma tugevamaid. See on ka peamine põhjus, miks ma DLR-is olen. Käesoleva uurimisvisiidiga üritan siinse teadusrühma abiga välja töötada metoodikat rohumaade parameetrite hindamiseks X- ja C-laineala tehisava-radari mõõtmistest. Kui meie töö õnnestub saavad (suur-)talunikud oma valdustel satelliitseire abil paremini silma peal hoida. Ka PRIA saab toetuste maksmise järelvalve korraldatud senisest hoopis väiksema arvu inspektorite abiga, sest suure osa eeltööd saab juba arvuti taga ära tehtud. Otsime vastuseid küsimustele: kuidas hinnata rohu kõrgust ja biomassi ning tuvastada niidetud rohumaade alasid radarimõõtmiste abil?
Esimesed kaks nädalat on läinud kiiresti. IDL-i programmeerimiskeskkonda sisse elamine, enda 2012 aastal kirjutatud programmide uuesti kasutusele võtmine ja ümberkohandamine. Palju tööd on veel ees ning aega tööd lõpetada on jäänud ainult 4 nädalat. Esimesed tulemused on õnneks lootustandvad, 2013 Rannu andmestiku esialgne analüüs näitab, et niidetud alasid saab TerraSAR-X kahe polaristatsiooniga HH/VV mõõtmistest tuvastada isegi paremini, kui 2011 Matsalu eksperimendi põhjal tundus. RADARSAT-2 andmete analüüs on veel ees, lootused on üleval... 
Lisaks olen kaugtööna panustanud meie linnastumise jälgimise idee (Copernicus Urban Development Analyser - CUDA) Horizon2020 uurimisprojekti taotluse kirjutamisse. Taotlus on peaaegu valmis, ainult 2 viimast nädalat tööd veel.
Aitäh Karlisele CUDA taotluse kirjutamisega aitamise eest. Aitäh Annile rohumaade välitööde andmetöötluse eest ning loomulikult Silver Traadile CUDA taotluse kirjutamise vedamise eest. 
Head algavat töönädalat. Olge valvel!:-)

Mööda vanu radu

Fred Jüssi on öelnud, et kui te tahate näha uusi asju, siis käige mööda vanu radu. Tundub, et vähemalt Saksamaal ja mujal Lääne-Euroopas see ei kehti. Siin on kõik nii valmis ja muutumatu, et käies mööda vanu radu näed ikka vanu asju. Samad musta värvi risti löödud Kristuse kujud, "Grüss Gott" ütlevad viisakad-reserveeritud inimesed, jahipukkide üleküllus (metsas on neid korraga vaateulatuses vähemalt 4, kui kõik nad ära mehitada, siis mina siin küll metsloom olla ei tahaks), ilusad kitsad kurvilis-looklevad tänavad, kirik ja jalgpalliplats igas külakeses ning kaunis künklik Baierimaa maastik. Sama tuttavlik elu-olu nagu 2011/12 aastal siin viimati viibides.
Tegin rattaga väikse tiiru enda vanadel trenni-radadel Uneringi ja Seefeldi ümbruses. Järgnevalt mõned pildid.

 

 

Baierimaa kitsaste külatänavate idüll - Drössling.

"Ainult metsast leiab rahu." - "Frieden findet man nur in den Wäldern."

Maja Uneringis milles ma 2011/12 Saksa Kosmosekeskuses praktikal viibides elasin.

Uneringi kirik.

Minu siinne racing-pill, täna sõitis 32 km ära nagu nalja. Aitäh Jürgen Tällile ja tema Euroopa Patendiametis töötavale sõbrale ratta laenamise eest!

Lõpetuseks ka üks kohustuslik "enekas" :-)

5 aastat sõjaväest

Sõjaväes käimisest on märkamatult 5 aastat möödunud, ehkki tundub nagu see oleks olnud alles 2 või äärmisel juhul 3 aastat tagasi.
Ilm oli 2006/07 talvel sarnane praeguse talve omaga. Novembrist kuni jaanuari alguseni lund peaaegu polnud. Sadas vihma, pime, kole, porine. Jaanuari keskpaigas tuli lumi maha ja ilus talveilm püsis märtsini. Kevad oli suhteliselt külm ja sademeta. Ainult mai keskel Kevadtormi ajal olid mõned eriti soojad päevad.
Oktoobris Kuperjanovisse saabudes ei teadnud ma tegelikult üldse mida oodata. Mingi pildi sõjaväe elust andis gümnaasiumi ajal läbitud riigikaitselaager, aga see oli ikkagi väga põgus ja oluliselt väiksemamõõtmeline kogemus.  Ülikoolielule oli sõjavägi täielik vastand. Ülikoolis tuli kõik ise planeerida, mõelda kuidas selle või teise aine läbida saab, millisesse loengusse minna ja kus on targem lihtsalt iseseisvalt teooria läbi töötada jne. Kõik oli oma teha ja otsustada, ühelt poolt vabadust hästi palju, aga teisalt ka vastutust.
Sõjaväes, eriti alguses, näis oma peaga mõtlemine suisa keelatud. Raamid olid hästi selgelt paigas ja neist väljuda ei võinud. Uude keskkonda ümberlülitumine võttis aega ja ega ma tegelikult lõpuni selle jäiga ja poolvägisi süsteemi fänn ei olnud. Hiljem harjudes ja seda teatud mõttes kafkalikku olukorda huumoriga võtma hakates oli märksa kergem.
Tagant järgi ma sõjaväes oldud aega kindlasti ei kahetse. Kõige suurem võit sõjaväes käimisest oli väga paljude toredate inimestega tuttavaks saamine. Nii Kuperjanovis kui ka hiljem Vahipataljonis oli meil väga hea rühm. Ilma sõjaväeta poleks ma kunagi teada saanud, et tegelikult elab Eestis veel nii palju häid inimesi, siiralt! Vaatamata sellele, et me kõik olime erineva taustaga, haridusega, tulevikuplaanidega, olime sõjaväes kõik võrdsed. Olime kõik võrdses olukorras ja parim, mida teha sai, oli üksteist toetada ja aidata. Lollile ei ole mõtet öelda, et ta on loll. Füüsiliselt nõrgale ei ole mõtet öelda, et ta on jõuetu. See ei aitaks meid kuidagi edasi. Parem oli lasta igal ühel seda teha, milles ta hea oli ja koos edasi minna.
Väga hästi on mul meeles esimene välilaager novembri alguses. See oli ikka päris hirmus, hiljem olime veel sarnastes või raskemateski tingimustes, aga keeruliseks tegi seisu see, et kellelgi ei olnud metsaelu kogemusi. Laenates samal ajal raadios kõlanud Def Räädu laulu sõnu: „Suppi saab ju keeta ainult praktika pajas.“ Välilaagris edukalt ellu jäämist saab õppida ainult välilaagris. Märg lumi ja vihm, märjad riided, külm, kõht on tühi… Eriti just seal sai selgeks, et sõjavägi ei ole ainult püssid käes jooksmine nagu Rambo filmis. Mõtled hoopis elementaarsemate küsimuste peale: kas süüa saab, kuidas märjad riided kuivade vastu vahetada jne.  Püüdsin selles kehvas olukorras siiski head tuju säilitada ja ütlesin ühele ülemale naeratades: „Meile meeldib siin.“ Sõber L. ei kaotanud huumorimeelt ja ütles seersandi küsimuse peale: „Kes siin telgis on?“ – „Võitlejad.“ See oli nii hea ja selles olukorras nii absurdselt jabur. Mis pagana võitlejad me olime, olime lihtsalt rühm poisse, kes üritas metsas ellu jääda. Sellised hetked tegid olemist kergemaks.
Varsti pärast seda välilaagrit jäin haigeks ja veetsin peaaegu 2 nädalat laatsaretis. Ei tea kas külmetasin väljas või võtsin seda sõjaväeelu ikka liiga raskemeelselt, aga mingil hetkel oli mul üle 40 kraadi palavikku ja väga paha olla. Kohati oli lausa sonimislaadne seisund, akna alt rivilaulu saatel sööma minevad kaassõdurite rühmad mõjusid natuke unenäoliselt. Kosusin siiski ja novembri lõpuks olin sõna otseses mõttes rivis tagasi.
Detsembri alguse laagrist Nursipalus on mul juba palju helgemad mälestused. Vaatamata sellele, et oli väga pime (aasta pimedaim aeg), kole ja porine lumeta talv, oli see kuidagi romantiline. Öised patrullid, ahjuvalved, hommikul kuuest äratus, umbes kella 8 paiku hakkas viimaks valgeks minema, et siis kohe 3 läbi taas hämarduda. Pime, pime, pime, vihmast hallikas Võrumaa männimets.
Olime juba metsaeluga rohkem kohanenud, teadsime mida oodata ja kõik sujus. Olemist muutis kergemaks ka teadmine, et varsti on jõulupuhkus ja viimaks ometi saab vabadusse ja koju. Kõige tähtsam sündmus enne jõule oli teadagi sõdurieksam. Sealt oli vaja läbi saada, et täieõiguslikuks reameheks saada. Enim muretsesin laskeeksami pärast, sest 6-st harjutuslaskmisest 3-st olin laatsas oleku pärast puudunud. Ma polnud lihtsalt harjutada saanud. Teistele järgi jõudmiseks tegin kuivtrenni, valisin kauguses mõne puu sihtmärgiks ja panin püssi kiiresti vastavas laskeasendis palge. Laskeeksamil otsustasin teha oma metsavennast (metsaõest?:-)) vanatädi soovituse järgi, et ära kaua sihtima jää, püss palge ja kohe lase. Tundub, et see kuivtrenn ja konkreetne lähenemine töötasid, sest lasksin 12 lasust 11 pihta, millega sain kindlalt läbi. Olin sel hetkel endaga väga rahul. Pärast minu vooru laenasid mitmed kaassõdurid minu aeru (AK4 hüüdnimi), et ju on sirge toru, kui nii palju pihta saab. Kui ma õigesti mäletan, siis kõik nad ka edukalt laskeeksami sooritasid. Ei tea kas oli see toru tõesti teistest sirgem või aitas neid platseebo efekt.

Jaanuari-veebruari märksõnadeks olid mõmmikupüksid ja valge kamo. Hommikul ajad endale need 5-6 kihti riideid selga, istud kutsika (Volvo 11) peale ja metsa alla harjutama, õhtul jälle kasarmusse tagasi. Iseenesest oli niimoodi riides olles ju päris hea metsas positsioonil passida, aga kui oli vaja seda teha, mida ainevahetuse tõttu aegajalt ikka teha tuleb, siis oli küll päris keeruline.
Lisaks ilusa talvise Eestimaa looduse nautimisele oli meil ka kasarmus põnevaid tegevusi, põrandate pesemine näiteks. Vahipataljonis sai sõnapaar MP rühm uue tähenduse „mopi poisid“ (vihjeks sõjaväekaugemale lugejale: MP tähendas tegelikult miinipildujat). 

Kevadeski võiks veel pikemalt rääkida, aga  mõni teine kord. Lugu on isegi pikale läinud. Kevade märksõnadeks: ilus tärkav Eestimaa loodus, varahommikused jalutuskäigud Põlvamaa metsades, metsloomade vaatlemine termokaameraga (sest tanke õnneks ei tulnud), „Lahing see mind niiväga ei köida!“, peast arvutamised rivis, et aju virgena hoida ja suhteliselt rahulikud aprillirahutuspäevad Tallinnas 2007. aasta kevadel.
Lõpetamaks positiivse noodiga: triikisin just särke ja pakkisin nad ilusti sirgelt kokku, et oleks hea kapist võtta. „Voltimistehnika“ sõjaväest õpitud. Igalt poolt on võimalik õppida midagi uut ja head! :-)

Pildid:
1. Hommik „Mini-Afganistaanis“ Sirgala karjääris 2007 aprillis.
2. Kaks „saurust“ õppusel Sirgalas 2007 kevadel.
3. AK4 alias aer, kark, jne
4.Teel Kurperjanovi pataljoni kasarmutest Nursipalu harjutusalale talvel 2007.
5. Üks viimaseid pilte mundris mai lõpus 2007

Pikad rattasõidud aitavad mõtteid sorteerida

Arvutist mõneks tunniks eemaldumine mõjub suisa teraapiliselt. Nädalavahetuse pika rattatrennina tegin ringi ümber Ammersee järve, 57 km rahuliku tempoga. Ilm oli väga tuuline, aga üllatavalt soe (+5 kraadi), laupäeva hommikul maha sadanud 15 cm lumevaipki oli peaaegu jäljetult kadunud. Jaanuarikuine Baierimaa sooja talvega.

Tee ümber Ammersee oli tuttav, septembris olin korra selle ringi juba teinud. Sõit oli stressivaba, sest pedaalisin väikese liiklusega teedel ja metsaradadel. Ratast juhtis rohkem autopiloot, taustal mõlkus mõte omasoodu ümbrusest üsna sõltumatult. Neljapäeval-reedel olin taaskehastunud arvutinohikuks, kirjutasin IDL-is kompleksarvuliste SAR piltide omavahel paika ajamise koodi. Reede õhtuks olin nii küpse, et peas keerles suvalises järjekorras kõik läbimõeldu. Teadussürrealism: FFT, cross-correlation, time domain, frequency domain, complex conjugate, cubic ja bi-linear interpolation - kuidas teha nii, et pildid omavahel võimalikult ideaalselt kohakuti oleks ja saaks maksimaalse koherentsuse? Raske oli ennast välja lülitada. Laupäevane poetuur triiksärke, pükse ja jopet otsides aitas juba tublisti hoogu maha joosta, aga päris tasakaalu sain alles tänase rattasõiduga.

Minu põhiline mure on praegu teadagi artiklite avaldamine, sest doktorantuuris on ju artiklid kõige kõvem valuuta. Aineid võin tubli üliõpilase kombel veel kümnete kaupa läbida, aga artikleid nad ei asenda. Artiklitega on veel järgmine konks, et nende saamine ei ole paraku nii, et võtad mingi teema ja siis lihtsalt kirjutad sellest, vormistad korralikult ära ja voila, olemas. Artikli sisu peab olema ühtaegu nii uus kui ka oluline. Tuleb juba olemasolevale teadmisele midagi tarka lisada.

Potentsiaalseid teemasid, millest kirjutada, on hästi palju, aga kes ütleks, milline neist edu toob? Keegi ei ütlegi, ise tuleb ära otsustada, anda endast parim ja loota... õnnele. Oma 2-aastase doktorantuuris oldud aja jooksul olen juba teatava kõhutunde SAR-i valdkonnas omandanud. Hästi palju aitas mind edasi ka esimese artikli kirjutamine, mis küll esimesel katsel tagasi lükati (ma ei tee sellest mingit saladust). Kehtib sõber Nathanilt kuuldud mõte, et enda läbikukkumisi tuleb võitudest kallimaks pidada, sest siis on võimalik rohkem õppida ja edasi areneda. Tegin oma esimese artikli kirjutamisega rea vigu, mida nüüd uusi töid kirjutades vältida tean. 

Juba oma rattasõidu alguses tuli mulle suurepärane mõte kuidas esimese artikliga tehtud tööd uueks publikaktsiooniks vormistada saaks, aga õnneks olin ma arvutist piisavalt kaugel, et kohe asja kallale asuda. Sain sisu, vajaliku materjali ja järgmised sammud korralikult selgeks mõelda. Umbes poolel teel, Herrschingist teisel pool Ammerseed, oli mul juba palju küpsem visioon olemas. Sisu ja põhisõnum olid samad, aga teekond eesmärgini jõudmiseks oli palju selgem ja otsejoonelisem. Palju ebavajalikku tööd, mida ma oleks kohe pihta hakates teinud, jääb nüüd tegemata.

Head algavat töönädalat!

Pilt: Rattamatkal Põhja-Soomes 2010. a suvel.

Vihje Priit Ennetile: DLR-i päikeselennuk

http://www.fyysika.ee/uudised/?p=24351

Viitamine korda

http://www.fyysika.ee/uudised/?p=24252

Praktika Saksa Kosmosekeskuses

See oli ühel ilusal augustikuu päeval, kui ma lennukiga Tallinnast Münchenisse lendasin. Münchenis oli palav, päeval üle 30 kraadi sooja ja ööselgi tuli akent pärani lahti hoida, et natukenegi magada saada.

Alguses läksin ma oma sõbra Marci juurde, sest oma korterit mul polnud. Münchenis ja selle ümbruses on ju elamispindadest suur puudus, sest mingil põhjusel on suur osa eurooplasi pähe võtnud just siia elama asuda. Lõuna-Saksamaa on, tõsi küll, väga ilus, nii et sellest võib teatud mõttes isegi aru saada. Minu elu tegi vabade korterite puudus paraku keerulisemaks, aga olgu kuidas on, nädal peale kohale jõudmist oli mul Oberpfaffenhofeni külje all oma spartalik 3x4 m tuba olemas.

Esimene õhtu Marci juures oli meeleolukas, rääkisime poole ööni teadusest, tehnika arengust, maailma asjadest ja filosofeerisime tuleviku teemadel. Ainult naistest me ei rääkinud, Marc ei ole väga suur naiste mees. Oli rõõmus jällenägemine. Esimene kord kohtusime Marciga Stuttgarti Ülikoolis 2009. a suvel, kus Marc oli minu juhendajaks. Nüüd olime mõlemad Saksa Kosmosekeskuses, mina alles alustasin oma SAR-uurimistööga, Marc oli UAV-dega juba mõned kuud tegutsenud. Ausalt öeldes oli Marci kortergi nagu väike labor – testrid, ostsilloskoobid, jootekolvid, igasugused akud ja nende laadijad.

Lebotamine on terviseks

Pühapäeva, 1. jaanuari, õhtul saabusin tagasi Saksamaale. Nädalane puhkus Eestis läks kui lennates. Kuigi ma enda arvates väga üle ei planeerinud, kujunes kodus oldud aeg jälle hästi aktiivseks, niisama voodis pikutamist ja mõtete mõlgutamist peaaegu polnud. Tartust Emajõe tänavalt välja kolimine, ülikooli ja Regio asjade ajamised, jõulupeod-koosistumised lähedastega Suure-Jaanis ja Tallinnas. Aeg kadus nagu nalja.
Juhtus jälle nii, et kui teadlikult vahel hoogu maha ei võta, võtab organism seda ise. Täna hommikul oli enesetunne väga kahtlane, motivatsioon ja tegutsemislust nullis. Otsustasin tööle mitte minna. Näib, et pääsesin seekord kergemalt ja õhtuks, pärast väikseid uinakuid, oli juba olek märksa parem. Loodetavasti olen homme taas rivis, vaim virge ja valmis töödele peale lendama. Nagu üks mu hea kolleeg Regiost ükskord täiesti siiralt ütles: "Sinu entusiasm on ehmatav." Ma arvan, et need ajad tulevad varsti tagasi. :-)

Vironia orienteerumispäev Valgehobusemäel 26. septembril

Korporandi kompass, kes pole juba aastaid Vironia o-päeval käinud.



Tüüpiline võistlusmaastik 2008. aasta Altja o-päeval.



Tudengid 2009. a. Valgehobusemäe maastikuga tutvumas.

Muljeid Stuttgartist

Viimased päevad Stuttgartis. Reedel sõidangi tagasi Strasbourgi, et enda lõputöö kaitsta ja Kosmoseülikooli õpingutele joon alla tõmmata. Stuttgartis olen tänaseks olnud juba ühtekokku kolm kuud ja selle ajaga nii mõndagi näinud. Täna käisin jalutamas Stuttgarti vanas loomaaias, Wilhelma Zoo-s. Wilhelma Zoo ehitati algselt Württembergi kuninga Wilhelm I paleeks. Loomaias on palju rohelust ja Pärsia stiilis kujundatud hooned. Nägin elevante, jaaguari, kaelkirjakuid ja paljusid teisi elukaid. Puuride asemel oli eraldamiseks kasutatud mitmel pool looduslikke tõkkeid - järsakuid ja kraave. Nii oli parem vaadata ja ehk ka loomad tunnevad ennast sedasi paremini. Hiljem jalutasin natuke pühapäevaselt unises kesklinnas ja sõin sidruni-mango jäätist. S-Bahn viis mind tagasi Vaihingeni ülikoolilinnakusse.
Igapäevaselt liigungi rohkem ringi Vaihingenis, kus asub suur osa Stuttgarti Ülikooli teaduskondadest. Vaihingenis peaks olema üle 10 000 peamiselt tehnika alasid õppivaid tudengeid. Üliõpilasi on siin tõesti palju ning jääb mulje, et Saksamaal ei puhata üldse. Alates maist kui ma siia saabusin pole lõuna ajal sööklas näha mingit rahunemist, olgu juuni, juuli või august. Minu juhendaja Marc ütles, et isegi kool (ülikoolist rääkimata) saab Lõuna-Saksamaal läbi juuli lõpus. Meile tundub see karm, kuid sakslased imestasid jällegi Eesti kolme kuu pikkuse koolivaheaja üle.
Uurides kaastudengitelt mida nad õpivad, kuulen üllatavalt spetsiifilisi erialasid. Minuga samas ühiselamus õppiv saksa noormees õpib näiteks majandusinformaatikat ja seda juba bakalaureuseastmes. Saksamaa on oma 80 miljoni elanikuga üks Euroopa suuremaid riike, spetsialiseerumine on siin soovitavam kui Eestis, kus igaüks peab oskama natuke kõike. Teisalt aitab spetsialiseerumine ehk üliõpilasi paremini motiveerida, kui ettekujutus oma tulevasest ametist on pidevalt silme ees.
Välistudengeid on siin väga palju, vahel tundub et isegi rohkem kui kohalikke. Kõige arvukamalt on välisüliõpilasi Hiinast, Koreast ja Jaapanist. Hommikul kooli tulles võib unise peaga ekslikult arvata, et oledki Aasias. Mu sõber Fred ütles selle peale lihtsalt nii: "It is not normal." Üks kohalik kaastudeng kosmosetehnoloogia instituudist väitis, et kõik hiina välistudengid kuuluvad kommunistlikkusse parteisse ja nad on siia saadetud tehnoloogia järgi luurama. Ei tea kuidas sellega on, usina õppimisega nad siin igal juhul tegelevad. Kahjuks ühegiga jutuotsale pääseda pole õnnestunud, et neist rohkem teada saada.
Ülikoolis ja linna peal ringi liikudes kuuleb ka üllatavalt palju vene keelt. Ekslikult olen võib-olla venelasteks pidanud ka paljusid lõuna-slaavlasi, kes siia Balkani sõja ajal põgenesid ja nüüd paikseks jäänud on. Vene keelt olen küll ülikoolis 3 semestrit õppinud, kuid nii hästi ma kahjuks seda ei tunne, et vene ja teistel slaavi keeltel vahet teha.
Elust Stuttgarti Ülikooli Kosmosetehnoloogia Instituudis kirjutan homme Eesti Tudengisatelliidi ajaveebis.
Kolme nädala pärast juba tagasi Eestis, olge tublid!

Milleks teha trenni? 5. Põhjus - veelkord tervis

Vastupidavustreening tugevdab südant, vereringet ja immuunsüsteemi. Mida see ütleb? Ilmselt mitte palju, ühest kõrvast sisse - teisest välja. Tegelikult tähendab see seda, et koos korraliku väljapuhkamisega on vastupidavustreening võti haiguste vältimiseks. Gunnar Aarma ütles ühes intervjuus isegi niimoodi: "Ma pole 15 aastat järjest haige olnud, ja kui jäängi, siis mis haigus see on - õhtul on kõva nohu, hommikuks on kadunud." Ma usun, et ta ei valetanud.
Paraku on mõtteviis, et esmatähtis on kõvasti tööd teha, Eestis tugevam. Selle muutumine võtab aega, vähemalt niikaua kuni mõistetakse, et kõik tööd ei taga piisavat füüsilist koormust ja liikumist. Et mitte katki minna tuleb see koormus kuskilt mujalt leida.
Peep Vain kirjutab oma värskelt avaldatud raamatus, et tehke ennast tugevaks. Tema kasutab rahulikke sörkjooksu otsi muuhulgas ka mõtete kogumiseks ja korrastamiseks. Peep Vain pole kaugeltki mitte ainus ärksam inimene, kes piisava liikumise vajadusest aru on saanud. Meenuvad praegune peaminister, eelmine president Arnold Rüütel oma kepikõndimistega jpt. Äkki neil ongi õigus?
"Räägi, räägi seda trenni kasulikkuse juttu, ise pingutad ikka tulemuste nimel meeletult trenni tehes ennast pool-oimetuks," on ilmselt peamine vastuargument. On siis päevas 1 tund trenni teha palju? Arvan, et ei ole, jääb ju veel tervelt 15 tundi ärkvel oleku aega kõige muu jaoks. Olen ma trenni tõttu millestki heast ilma jäänud? Kindlasti mitte, looduses liikumine ongi minu jaoks üks puhkuse vorm.
Sellega on minu trenni teemalised järjejutud lõppenud. Kokkuvõttes on igaühe enda asi, mille peale oma vaba aega kulutada. Uut usku ma kuulutada ei püüa, aeg on näidanud, et meeleheitlik karjumine: "Ära nii tee, see on ju vale!" ei tööta. Arvan siiski, et päevast pool tundi kuni tund endaga tegelemise peale näpistada polegi ehk väga paha mõte:-)

Milleks teha trenni? 4. Põhjus - rahvaspordiüritused

Taaskord vabandused lubatust päev hiljem postitamise üle. See Kosmoseülikooli lõputöö kirjutamine võtab selgelt liiga palju aega ega lase oma ajaveebi pidada!

Esialgne põhjus miks ma regulaarselt trenni tegemisega alustasin polnud tegelikult tervis, mind motiveeris hoopis lihtsam ja lühiajalisem eesmärk. Tahtsin Tartu orienteerumisneljapäevakutel paremini joosta. Orienteerumisega alustasin juba aasta varem, kuid 2005 aasta kevadel tabasin esimest korda ära, et kui ma oma tavapärased pool tundi vigu tegemata jätan ja veidi kiiremini jooksen, saan täiesti esimestega konkureerida. Minu jaoks oli see midagi erilist, kes ma polnud kunagi varem spordis suurt saavutanud.
Hakkasin regulaarselt trenni tegema. Esialgu olid minu trennid küll üsna juhuslikud, proovisin pikemalt koeraga jalutamas käia ja suurema osa teest joosta. Meie vana koer Rulle ei jaksanud kahjuks eriti pikalt joosta - tuli leida teisi väljundeid. Püüdsin rohkem koos vendadega rattaga sõita ja ise jooksmas käimistega alustada. Aega läks ning tuli ka väikesi tagasilööke, kuid 2006 aasta talveks oli mul endale sobiv treening-graafik välja timmitud, mis andis piisavalt koormust ent ei seganud õppimist ja muid elutähtsaid toimetusi.
Kaugemalt ja laiemalt vaadates pole need minu sportlikud tulemused ju kuigi tähtsad. Enda vormis ja terve hoidmine on palju olulisem, kuid inimene on juba kord nii loodud, et tal on vajadus ennast teistega võrrelda. Rahvaspordiüritusteks treenimise libaeesmärk teenib ju tegelikult üllast sihti. Lisaks tuleb rahvaspordiüritusega kaasa sotsiaalne külg, kujuneb välja oma seltskond kellega koos muljeid vahetada ning kerget omavahelist võistlust stiilis "naabrimehest parem" pidada. Mulle on see lõbus meelelahutus teiste enda tasemel orienteerujatega võidu joosta, hoolimata sellest, et absoluutarvestuses pole minu tulemused olulised. Minu sihid ja tõelised väljakutsed ongi mujal.
Vahel kui mul halvasti läheb ja eksima kipun mõtlen ka: "Miks nad peavad seda aega võtma? Võiks ju niisama kaardiga metsas liikuda, huvitav seegi." Siis mõtlen jälle, et las konkurentidel olla ka vahel hea päev, las vaatavad kui suuri vigu ma tegin ja rõõmustavad minu võitmise üle, järgmistel kordadel saab neid jälle paremate tulemustega üllatada:-)
Kuigi orienteerumine on kahtlemata maailma parim spordiala, seda just ise harrastamiseks, on Eestis veel teisigi toredaid pika ajalooga rahvaspordiüritusi: Tartu Maraton, Suurjooks Ümber Viljandi Järve jpt. Uuematest ka väga osavõtjaterohke Tallinna Sügisjooks, mis toimub teiste Euroopa suurlinnade jooksude eeskujul otse kesklinnas. Miks mitte võtta endale eesmärgiks mõneks neist üritustest regulaarselt treenida? Lisaks vahvale üritusele saab hea vormi ja terve oleku kauba peale.

Milleks teha trenni? 3. Põhjus - rõõm eneseületamisest

Jõuan töölt koju, kell on viis läbi - väsinud..uhhh. Täna küll jooksma minna ei jõua. Istun niisama, loen midagi... ei, Kaupo! Mida sa terve päeva teinud oled? Enamasti arvutiga töötanud.

Võtan ennast siiski kokku ja panen trenni riided selga. Kätekõverdused, kohutav! Minu jaoks kõige raskem on ennast kätekõverdusi tegema saada, sest jumal pole mulle just tugevaimat ülakeha kinkinud. Teen ikkagi regulaarselt kätekõverdusi, et jooksmist tasakaalustada ja enda nõrka kohta järgi aidata. Üle päeva kaks 25-st seeriat kätekõverdusi, 30 istesse tõusu (kõhulihased) ja 25 ülakeha tõstet kõhuli maas (seljalihased) on olnud minu repertuaaris juba paar aastat. Iga trenni alguses tuleb leida endas see vapruse laks uuesti, sest muidu oleks veel raskem. Käi arsti juures enda häda kurtmas: "Ai, mul selg valutab, ma töötan palju arvutiga, mis parata." Aga on küll parata, ega arst mingit imet ei tee, väikeseks toeks on arsti nõuanded kindlasti, kuid kõige rohkem saab ikkagi ise ära teha. Järgin oma vanaema põhimõtteid süüa võimalikult vähe tablette ja loota nii vähe kui võimalik arstidele.
Kehaharjutused tehtud, jooksma. Olen pannud tähele, et kõige raskem on jooksu alguses esimesed paar kilomeetrit enda käima saamine. Hiljem läheb juba libedamalt, olenevalt asukohast vaatad loodust või inimesi ning liigud. Tagasi koju jõudes on hea meel, et ikka leidsin endas selle jõu minna. Joon vaikselt teed ja söön õhtust, magama minnes tuleb pärast füüsilist pingutust parem uni:-)

Milleks teha trenni? 2. Põhjus - annab hea enesetunde

Esiteks: Vabandust lugupeetud lugejad, tänane postitus pidi ilmuma juba eile.

Eelmisel kevadel ühe enda kursusekaaslasega elu üle vesteldes ütles ta, et tahaks kõige rohkem lihtsalt jalgrattaga sõita, joosta, rulluisutada.... Minu kursusevend töötab ühes Eesti suuremas IT-ettevõttes programmeerijana. Meie grupi ühe helgema peana on tema palk väga korralik, raha teenib ta hästi, kuid puudust tunneb ta nüüd hoopis sellisest "ahvirõõmust":-)
Ise palju arvutiga töötava inimesena saan hästi aru millest ta räägib. Pärast pikka istuvat tööpäeva on looduses ringi liikumine väga värskendav. Kui trenn ise tundubki vahel igavana ja raske on ennast liikuma motiveerida, siis pärast füüsilist pingutust on igal juhul mõnus enesetunne. Olen pannud tähele, et vahetult pärast jooksmas käimist on ka palju kergem sirge rühiga istuda.

Aitab sõnadest, valik pilte ja videoid räägivad enda eest:

Orienteerumine - minu lemmikala: 2007. a Vironia o-päev


2007. a O-päev





Viljandi järvejooks

Video looduses liikumisest: Soomaa.com - Walk in the Park

Milleks teha trenni? 1. Põhjus - tervis

Esimene ja olulisim põhjus trenni tegemiseks on kahtlemata tervis. Regulaarne liikumine tugevdab oluliselt südant ja veresoonkonda. Mitmekülgseimad spordialad tervise korras hoidmiseks on ujumine, murdmaasuusatamine, jooks ja jalgrattasõit. Kuigi esmapilgul ühekülgne ja monotoonne, arendab jooks inimest väga mitmekülgselt. Aga jooks rikub jalgu, ütlevad skeptikud? Tõsi, eriti vanemate inimeste või ülekaalulisuse korral on koormus jalgadele päris suur. Siin on abiks suvine suusatamise matkimine - kepikäimine (i k - nordic walking), mis võtab jalgadelt koormust ära ja annab kätele juurde.
Tegelikult on jutt tervisespordist ju vana ja kulunud, miks siis paljud inimesed ikkagi seda ei tee. Proovin mõned põhjused ära arvata ja neid analüüsida.
1. Puudub pikaajaline põlvkondade taha ulatuv traditsioon.
Minu oma vanaema ütles alles hiljuti, et ta ei saa neist inimestest aru, kes päise päeva ajal lihtsalt ringi jooksevad. Lõhkugu tööd teha, tehkud tööd, siis on sellest kellelegi kasu! Siin tuleb kontekstist aru saada, minu vanaema sünniaasta on 1916, ta on pärit eelmise sajandi algusest, kui veel masinate abil üldsegi nii palju korda saata ei saanud kui täna. Ajad on muutunud, igapäevased toimetused nõuavad inimestelt üha vähem füüsilist pingutust, aga homo sapiens nii kiiresti adapteerunud pole. Meie keha "disainikoormus" on palju suurem sellest, mida igapäevaste toimetuste tegemiseks vaja on, seda eriti kontoris töötavatel inimestel. Kui keha ei tööta enda ettenähtud töötingimustel siis ta läheb tasakaalust välja. Kas kunagi arenevad ka inimesed, kes suudavad terved püsida ilma füüsilise koormuseta me veel ei tea. Seni tuleb terve püsimise nimel ennast liigutada, kui igapäevane töö seda ei paku, siis tuleb koormus trenni abil ise tekitada.
2. Arvatakse, et trenn on midagi sellist, mida teevad ainult sportlased.
Otsapidi on see eelneva põhjusega seotud, varem tegid trenni tõesti rohkem saavutussportlased, eesmärkidega teha uusi rekordeid või võita tiitlivõistlusi. Trenn enda vormis hoidmiseks on üsna uus nähtus. Teisest küljest kallutab see ka arusaama trennist: iga trenn peab olema raske, vaata kuidas need spordipoisid trenni teevad, teen mina ka samamoodi. Ei, tupsud! Pole vaja! Trenni raskusest hoopis olulisem on järjepidevus.
Kui mina korrapäraselt jooksmas käimisega alustasin, kohtasin ka veidi vastuseisu. Inimestele tundus see imelik, mind prooviti kaudselt harjumuspärastesse raamidesse tagasi suruda, et mind näha jälle sellisena nagu oldi harjutud nägema. Inerts. Praegu imestaks ilmselt paljud kui ma trenni ei teeks, sest nüüd ollakse jälle uue stereotüübiga harjutud. Inerts proovib süsteemi olekut säilitada. Selleks, et muuta olukorda tuleb teha tööd.

3. Lihtne laiskus

Laiskus on inimese loomuomadus, kui puudub tungiv vajadus millegi tegemiseks, siis ennast liigutama ei hakata.
Tõesti, täna 20-30 aastasena pole mul ilma trennitagi tõsiseid tervisehädasid. Vanemaks saades muutub vajadus ennast tervena hoida käegakatsutavamaks, siis teeb terviseporti juba palju rohkem inimesi. Tegelikult on see seotud investeerimise ja tulevikku vaatamise põhitõdedega. Osad inimesed näevad kaugemaid eesmärke, teised mitte. Sama hästi võiks küsida, miks koolis hästi õppida? Mõned ei saanud sellest aru, teised said.

Tegelikult on jooksmine lihtsalt lõbus ja pärast jooksmist on väga hea enesetunne. Homme sellest lähemalt!:-) Kilomeetrites peitub õnne ja rahulolu saladus: elujooksja ja Forrest Gump.

Milleks teha trenni?

Neli aastat, 759 trenni, 839 treeningtundi, 3 862 km joostes, 3 750 km jalgrattaga, veidi ujumist, suusatamist ja rulluisutamist. Milleks?

Tippsportlane ma ju pole. Mis põhjusel ma seda siis teen?

Kuigi esmapilgul on arvud aukartust äratavad, pole nad aja peale ära jagades midagi enneolematut. 839/(365*4)=0.57, keskmiselt üks tunniajane trenn üle päeva - ei midagi erilist.

Vana ja tark eesti mees Gunnar Aarma on öelnud, et inimese heaolu sõltub põhiliselt kolmest komponendist:

1. Õigest mõtlemisest

2. Õigest toitumisest

3. Küllaldasest liikumisest

Kõige olulisemaks pidas Aarma õiget mõtlemist, ent ka küllaldane liikumine oli tähtis komponent. Kuidas defineeris Gunnar Aarma küllaldase liikumise? Terve täiskasvanud inimene peaks liikuma iga päev tund aega nii, et hoida enda pulss 150 peal (vanemad inimesed 130 peal). Sellele vastab tund aega sörkjooksu või reipal sammul käimist. Ei maksa arvata, et Aarma mõni tippspordi propageerija oli. Otse vastupidi! Ta pidas tippsportlasi poolarulisteks, kes kaheldava sihi nimel enda tervist rikkusid. Meenuvad igasugused tippsportlaste vigastuste lood. Ehkki mina tippsportlasi poolearulisteks ei pea, arvan, et Aarmal oli paljuski õigus.

Milleks ikkagi teha trenni? Suhteliselt nullist alustanuna (kooliajal olin pigem ebasportlikkuse võrdkuju) olen neil teemadel palju mõelnud. Järgneva nädala jooksul avaldan siin iga päev ühe uue põhjuse milleks trenni teha.

Kuu

Viimastel päevadel olen kõrvuni orbitaalmehaanikasse süvenenud eesmärgiga leida odavaim viis nanosatelliidi Kuu lähedale Kordylewski pilve saatmiseks. Ajaveebi täiendamine on suisa unarusse jäänud. Pikemalt saab minu tegevusest orbiitide modelleerimisel lugeda Eesti Tudengisatelliidi veebipäevikust.

Google OS

Tundub, et läheb väga huvitavaks. Google on lubanud välja tuua uue töölaua operatsioonisüsteemi, mis keskendub veebile. Lühike eestikeelne uudis: uudised.err.ee Pikemalt saab lugeda inglise keelsest artilist BBC-s.

Idee on väga huvitav disainida kõik algusest peale ümber nende kogemuste najal, mida me juba teame. Oletatakse ka, et Google plaan on Microsoft põhja lasta, saame näha. Konkurents on igal juhul tervitatav ja viib meid avatud standarditele lähemale.

Jakobsoni jälgedes ehk tasuta lõunad on siiski olemas

Traditsioonid ja järjepidevus on head asjad. Üheks selliseks ilusaks traditsiooniks on igasuvine jalgratastega Kurgjale käimine. Esimene kord õnnestus see ette võtta 2001 aasta suvel, mis oli ühtlasi meie pere esimeseks jalgrattamatkaks. Sel korral oli kaasas ka minu ema, kes ime kombel naisterattaga kohati läbimatust Sakala teest siiski läbi tuli. Alates 2001 aastast oleme vendadega ikka igal suvel vähemalt korra Kurgjal käinud ning seegi kord ei tahtnud ma Eestis veedetud suvist nädalat raisku lasta ning otsustasime teekonna ette võtta.

Pilk kalendrisse - ainus sobiv aeg tundus olevat esmaspäev 15. juuni. Ilmaennustus oli ebalev ning sõidupäeva hommikul olidki taevas hallid vihmapilved. Esimesed kilomeetrid Suure-Jaanist Vihi külani läksid raskelt. Ilm oli jahe (hiljem selgus, et 10 kraadi) ja sadas. Pean tunnistama, et nii karmides oludes pole ma ammu sõitnud. Et vendi siiski sõitu lõpuni tegema kallutada läksin ise maanteele ette tuult sõitma, oli ju Kurgjale minek vaatamata halvale ilmale minu mõte. Varsti lõputuna näiv maantee siiski lõppes ja suundusime metsa vahele. Tuulevarjus oli juba märgatavalt mugavam sõita ning sadugi andis järele. Otsustasime siiski Kurgjale välja sõita - kui juba, siis juba!
Sakala tee oli riukalik nagu ikka, kord ühelt poolt puudest mööda, siis jälle teiselt poolt. Käänutasime metsa vahel, mingit loogikat ei paistnud ainult teadmine, et sedakaudu oleme me alati Kurgjale jõudnud. Hiljem teekonda GPS logi pealt vaadates selgus, et Jakobson oli ikka päris kaval sell olnud, väga otse viisid need metsarajad meid Vihi külast Kurgjale.
Vett oli seekord rohkem kui ma kunagi varem Sakala tee peal kohanud olen. Harilik Eesti kuusik meenutas rohkem mangroov-metsa. Vett oli rajal nii palju, et otsustasime peagi igasugusest mööda manööverdamisest loobuda ja igast lombist uhkelt otse läbi sõita. Lompide põhjad olid enamasti kõvad ja polnud häda midagi. Nagu juuresolevalt pildilt näha olid meie rattad kohati rummuni vees.
Vahepeal suundus metsarada Jakobsoni rajatud kruusateele (Jakobson armastas vankriga metsa vahel driftimist ja kiiret sõitu). Kihutasime meiegi üle Saarjõe, pilk paremale - Saekaatri matkamaja oli rahulikult oma endisel kohal, valmis väsinud matkameestele varju pakkuma. Meie seal siiski seekord ei peatunud vaid sõitsime edasi Kurgja poole, et enne vihma kohale jõuda.
Jõudnud Kurgjale tervitas meid väravas hirmutava nimega silt Kurgja LINNUTAJA! Huvitav mis loom see LINNUTAJA on? Meenuvad sõnad nagu keevitaja, kiivitaja, aga LINNUTAJA? See tundub kuidagi eriti kurjakuulutava ja metsikuna. Ehk on tegemist mõne eelajaloolise koletisega - tiivuline lendav dinosaurus ehk LINNUTAJA. Rahu see mulle ei andnud ja otsustasin kodus Entsüklopeediast järgi uurida, et millega tegu. Osutus, et Linnutaja oli Carl Robert Jakobsoni varjunimi, mida ta oma kirjatükkide avaldamisel kasutas. Selge - tegu oligi hirmutusvahendiga, selle pärast kartsidki kõik saksad ja mõisnikud Jakobsoni nagu tuld.
Tagasi Kurgjale: vihma eest varju saamiseks läksime rehe alla jalgu puhkama. Otsisime oma leivakotid välja ning sõime kodust kaasa võetud müslibatoone, ise veidi kartlikult enda ümber vaadates, et mida Kurgja talurahvas ütleb. Raha meil ju tookord kaasas ei olnud ning midagi osta me Rehe alt ei saanud. Varsti ilmuski perenaine välja, mõtlesime, et noo nüüd palutakse meil oma kaasavõetud toiduga sealt söögikohast ära minna. Aga oh ei, meie suureks üllatuseks küsis perenaine, kas me karaskit ja kuuma teed tahame. Loomulikult tahtsime, kuid ütlesime ka, et raha meil kahjuks kaasas pole. Sellest hoolimata kaeti meie laud ehtsa Kurgja karaski ja kuuma teega. Tasuta lõunad on siiski olemas! Lisaks saime veel karaskile määrimiseks mett ja kooki peale. Perenaine uuris, et kust me tuleme, ütlesime, et Suure-Jaanist. Ta ei tahtnud kuidagi uskuda, et me sellise ilmaga sõitmas olime. Ega ma seda õigu poolest isegi väga uskunud, järgmisel korral püüaks sõidu ikka päikselisemate päevade peale ajastada.
Kõht tublisti täis pruugitud sättisime ennast tagasi teele. Jõe äär paistis tühi olevat ning jätsime seekord tegemata oma traditsioonilise nalja:
Kurgjal Pärnu jõe ääres kalameest nähes tuleb küsida: "Kas see on Emajõgi?" Kuuldes vastust, et tegemist on ikka Pärnu jõega, tuleb vastata: "Oot, siis me oleme küll natuke valesti tulnud."
Eelmisel suvel küsiti mult selle küsimuse peale vastu, et mis mul geograafia hinne koolis oli.
Kodutee oli lühike, varsti oligi läbimärg seltskond tagasi Suure-Jaanis. Käisime pesemas ja vahetasime kiiresti märjad riided kuivade vastu, et mitte külmetuda.

Mercedese ja Porsche linn

Stuttgart on umbes kahekordse Eesti rahvaarvuga linna Lõuna-Saksamaal. Väga metropolilikku muljet siiski ei jää, sest linnastu koosneb kümnetest väiksematest osadest. Hoonestatud alad vahelduvad põldude ja parkmetsaga.
Loodus on siin Baden-Würtenbergi südames ilus, meenutades kõige rohkem Otepää ümbrust. Reljeefi vormid on ainult veelgi suuremad, kõrgemad kohad ulatuvad 500 m merepinnast ning madalamad jõeäärsed alad vaid veidi üle 200 m.
Stuttgart on autode linn, omades eeskujulikku teedevõrgustikku mitmete tunnelite ja keerukate ristmikega. Siin tehaksegi Mercedeseid ja Porschesid.
Trammiliiklus Stuttgartis toimib, kuid see tundub olevat kuidagi teisejärguline. Võrreldes Strasbourgiga on piletid kallimad, liiklus hõredam ja süsteem keerulisem. Olenevalt sihtkohast maksab pilet 2-5 EUR ning oodata tuleb trammi keskmiselt 5-15 min. Strasbourgi loogika oli märgatavalt lihtsam - üks pilet 1.40 EUR ja terve linn, aega on ühe piletiga sõita üks tund.
Autol tundub olevat Stuttgarti inimeste elus keskne roll. See pole ainult mugav liiklusvahend vaid ka edukuse mõõdupuu, tubliduse sümbol. Väga levinud sõiduvahendid on E-klassi Mercedesed, mitmesugused BMW-d aga ka boksermootori podinal vuravad Porsched. Uhke sedaani roolis istub tavaliselt rahulolev härrasmees nii 50-70 aastane, elu aeg tublilt tööd teinud, saab ta nüüd oma kalli sõiduvahendi roolis aja kulgu nautida. Võrreldes Strasbourgiga täielik kontrast. Üliõpilasi täis Euroopa pealinnas tundus olevat levinuimaks sõiduvahendiks Renault Twingo - kolmemeetrine muruniiduki mootoriga käru. Ka Strasbourgi tööinimeste autod olid pigem väikesed ja tagasihoidlikud.
Iga ühe vaba valik, mille peale enda aega ja raha kulutada, taaskord näide erinevatest väärtushinnagutest. Prantslastel on ehk sellevõrra rohkem vaba aega ja stressivabam elu.