Taaskord vabandused lubatust päev hiljem postitamise üle. See Kosmoseülikooli lõputöö kirjutamine võtab selgelt liiga palju aega ega lase oma ajaveebi pidada!
Esialgne põhjus miks ma regulaarselt trenni tegemisega alustasin polnud tegelikult tervis, mind motiveeris hoopis lihtsam ja lühiajalisem eesmärk. Tahtsin Tartu orienteerumisneljapäevakutel paremini joosta. Orienteerumisega alustasin juba aasta varem, kuid 2005 aasta kevadel tabasin esimest korda ära, et kui ma oma tavapärased pool tundi vigu tegemata jätan ja veidi kiiremini jooksen, saan täiesti esimestega konkureerida. Minu jaoks oli see midagi erilist, kes ma polnud kunagi varem spordis suurt saavutanud.
Hakkasin regulaarselt trenni tegema. Esialgu olid minu trennid küll üsna juhuslikud, proovisin pikemalt koeraga jalutamas käia ja suurema osa teest joosta. Meie vana koer Rulle ei jaksanud kahjuks eriti pikalt joosta - tuli leida teisi väljundeid. Püüdsin rohkem koos vendadega rattaga sõita ja ise jooksmas käimistega alustada. Aega läks ning tuli ka väikesi tagasilööke, kuid 2006 aasta talveks oli mul endale sobiv treening-graafik välja timmitud, mis andis piisavalt koormust ent ei seganud õppimist ja muid elutähtsaid toimetusi.
Kaugemalt ja laiemalt vaadates pole need minu sportlikud tulemused ju kuigi tähtsad. Enda vormis ja terve hoidmine on palju olulisem, kuid inimene on juba kord nii loodud, et tal on vajadus ennast teistega võrrelda. Rahvaspordiüritusteks treenimise libaeesmärk teenib ju tegelikult üllast sihti. Lisaks tuleb rahvaspordiüritusega kaasa sotsiaalne külg, kujuneb välja oma seltskond kellega koos muljeid vahetada ning kerget omavahelist võistlust stiilis "naabrimehest parem" pidada. Mulle on see lõbus meelelahutus teiste enda tasemel orienteerujatega võidu joosta, hoolimata sellest, et absoluutarvestuses pole minu tulemused olulised. Minu sihid ja tõelised väljakutsed ongi mujal.
Vahel kui mul halvasti läheb ja eksima kipun mõtlen ka: "Miks nad peavad seda aega võtma? Võiks ju niisama kaardiga metsas liikuda, huvitav seegi." Siis mõtlen jälle, et las konkurentidel olla ka vahel hea päev, las vaatavad kui suuri vigu ma tegin ja rõõmustavad minu võitmise üle, järgmistel kordadel saab neid jälle paremate tulemustega üllatada:-)
Kuigi orienteerumine on kahtlemata maailma parim spordiala, seda just ise harrastamiseks, on Eestis veel teisigi toredaid pika ajalooga rahvaspordiüritusi: Tartu Maraton, Suurjooks Ümber Viljandi Järve jpt. Uuematest ka väga osavõtjaterohke Tallinna Sügisjooks, mis toimub teiste Euroopa suurlinnade jooksude eeskujul otse kesklinnas. Miks mitte võtta endale eesmärgiks mõneks neist üritustest regulaarselt treenida? Lisaks vahvale üritusele saab hea vormi ja terve oleku kauba peale.
Esialgne põhjus miks ma regulaarselt trenni tegemisega alustasin polnud tegelikult tervis, mind motiveeris hoopis lihtsam ja lühiajalisem eesmärk. Tahtsin Tartu orienteerumisneljapäevakutel paremini joosta. Orienteerumisega alustasin juba aasta varem, kuid 2005 aasta kevadel tabasin esimest korda ära, et kui ma oma tavapärased pool tundi vigu tegemata jätan ja veidi kiiremini jooksen, saan täiesti esimestega konkureerida. Minu jaoks oli see midagi erilist, kes ma polnud kunagi varem spordis suurt saavutanud.
Hakkasin regulaarselt trenni tegema. Esialgu olid minu trennid küll üsna juhuslikud, proovisin pikemalt koeraga jalutamas käia ja suurema osa teest joosta. Meie vana koer Rulle ei jaksanud kahjuks eriti pikalt joosta - tuli leida teisi väljundeid. Püüdsin rohkem koos vendadega rattaga sõita ja ise jooksmas käimistega alustada. Aega läks ning tuli ka väikesi tagasilööke, kuid 2006 aasta talveks oli mul endale sobiv treening-graafik välja timmitud, mis andis piisavalt koormust ent ei seganud õppimist ja muid elutähtsaid toimetusi.
Kaugemalt ja laiemalt vaadates pole need minu sportlikud tulemused ju kuigi tähtsad. Enda vormis ja terve hoidmine on palju olulisem, kuid inimene on juba kord nii loodud, et tal on vajadus ennast teistega võrrelda. Rahvaspordiüritusteks treenimise libaeesmärk teenib ju tegelikult üllast sihti. Lisaks tuleb rahvaspordiüritusega kaasa sotsiaalne külg, kujuneb välja oma seltskond kellega koos muljeid vahetada ning kerget omavahelist võistlust stiilis "naabrimehest parem" pidada. Mulle on see lõbus meelelahutus teiste enda tasemel orienteerujatega võidu joosta, hoolimata sellest, et absoluutarvestuses pole minu tulemused olulised. Minu sihid ja tõelised väljakutsed ongi mujal.
Vahel kui mul halvasti läheb ja eksima kipun mõtlen ka: "Miks nad peavad seda aega võtma? Võiks ju niisama kaardiga metsas liikuda, huvitav seegi." Siis mõtlen jälle, et las konkurentidel olla ka vahel hea päev, las vaatavad kui suuri vigu ma tegin ja rõõmustavad minu võitmise üle, järgmistel kordadel saab neid jälle paremate tulemustega üllatada:-)
Kuigi orienteerumine on kahtlemata maailma parim spordiala, seda just ise harrastamiseks, on Eestis veel teisigi toredaid pika ajalooga rahvaspordiüritusi: Tartu Maraton, Suurjooks Ümber Viljandi Järve jpt. Uuematest ka väga osavõtjaterohke Tallinna Sügisjooks, mis toimub teiste Euroopa suurlinnade jooksude eeskujul otse kesklinnas. Miks mitte võtta endale eesmärgiks mõneks neist üritustest regulaarselt treenida? Lisaks vahvale üritusele saab hea vormi ja terve oleku kauba peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar