Vastupidavustreening tugevdab südant, vereringet ja immuunsüsteemi. Mida see ütleb? Ilmselt mitte palju, ühest kõrvast sisse - teisest välja. Tegelikult tähendab see seda, et koos korraliku väljapuhkamisega on vastupidavustreening võti haiguste vältimiseks. Gunnar Aarma ütles ühes intervjuus isegi niimoodi: "Ma pole 15 aastat järjest haige olnud, ja kui jäängi, siis mis haigus see on - õhtul on kõva nohu, hommikuks on kadunud." Ma usun, et ta ei valetanud.
Paraku on mõtteviis, et esmatähtis on kõvasti tööd teha, Eestis tugevam. Selle muutumine võtab aega, vähemalt niikaua kuni mõistetakse, et kõik tööd ei taga piisavat füüsilist koormust ja liikumist. Et mitte katki minna tuleb see koormus kuskilt mujalt leida.
Peep Vain kirjutab oma värskelt avaldatud raamatus, et tehke ennast tugevaks. Tema kasutab rahulikke sörkjooksu otsi muuhulgas ka mõtete kogumiseks ja korrastamiseks. Peep Vain pole kaugeltki mitte ainus ärksam inimene, kes piisava liikumise vajadusest aru on saanud. Meenuvad praegune peaminister, eelmine president Arnold Rüütel oma kepikõndimistega jpt. Äkki neil ongi õigus?
"Räägi, räägi seda trenni kasulikkuse juttu, ise pingutad ikka tulemuste nimel meeletult trenni tehes ennast pool-oimetuks," on ilmselt peamine vastuargument. On siis päevas 1 tund trenni teha palju? Arvan, et ei ole, jääb ju veel tervelt 15 tundi ärkvel oleku aega kõige muu jaoks. Olen ma trenni tõttu millestki heast ilma jäänud? Kindlasti mitte, looduses liikumine ongi minu jaoks üks puhkuse vorm.
Sellega on minu trenni teemalised järjejutud lõppenud. Kokkuvõttes on igaühe enda asi, mille peale oma vaba aega kulutada. Uut usku ma kuulutada ei püüa, aeg on näidanud, et meeleheitlik karjumine: "Ära nii tee, see on ju vale!" ei tööta. Arvan siiski, et päevast pool tundi kuni tund endaga tegelemise peale näpistada polegi ehk väga paha mõte:-)
Paraku on mõtteviis, et esmatähtis on kõvasti tööd teha, Eestis tugevam. Selle muutumine võtab aega, vähemalt niikaua kuni mõistetakse, et kõik tööd ei taga piisavat füüsilist koormust ja liikumist. Et mitte katki minna tuleb see koormus kuskilt mujalt leida.Peep Vain kirjutab oma värskelt avaldatud raamatus, et tehke ennast tugevaks. Tema kasutab rahulikke sörkjooksu otsi muuhulgas ka mõtete kogumiseks ja korrastamiseks. Peep Vain pole kaugeltki mitte ainus ärksam inimene, kes piisava liikumise vajadusest aru on saanud. Meenuvad praegune peaminister, eelmine president Arnold Rüütel oma kepikõndimistega jpt. Äkki neil ongi õigus?
"Räägi, räägi seda trenni kasulikkuse juttu, ise pingutad ikka tulemuste nimel meeletult trenni tehes ennast pool-oimetuks," on ilmselt peamine vastuargument. On siis päevas 1 tund trenni teha palju? Arvan, et ei ole, jääb ju veel tervelt 15 tundi ärkvel oleku aega kõige muu jaoks. Olen ma trenni tõttu millestki heast ilma jäänud? Kindlasti mitte, looduses liikumine ongi minu jaoks üks puhkuse vorm.
Sellega on minu trenni teemalised järjejutud lõppenud. Kokkuvõttes on igaühe enda asi, mille peale oma vaba aega kulutada. Uut usku ma kuulutada ei püüa, aeg on näidanud, et meeleheitlik karjumine: "Ära nii tee, see on ju vale!" ei tööta. Arvan siiski, et päevast pool tundi kuni tund endaga tegelemise peale näpistada polegi ehk väga paha mõte:-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar