Arvutist mõneks tunniks eemaldumine mõjub suisa teraapiliselt. Nädalavahetuse pika rattatrennina tegin ringi ümber Ammersee järve, 57 km rahuliku tempoga. Ilm oli väga tuuline, aga üllatavalt soe (+5 kraadi), laupäeva hommikul maha sadanud 15 cm lumevaipki oli peaaegu jäljetult kadunud. Jaanuarikuine Baierimaa sooja talvega.
Tee ümber Ammersee oli tuttav, septembris olin korra selle ringi juba teinud. Sõit oli stressivaba, sest pedaalisin väikese liiklusega teedel ja metsaradadel. Ratast juhtis rohkem autopiloot, taustal mõlkus mõte omasoodu ümbrusest üsna sõltumatult. Neljapäeval-reedel olin taaskehastunud arvutinohikuks, kirjutasin IDL-is kompleksarvuliste SAR piltide omavahel paika ajamise koodi. Reede õhtuks olin nii küpse, et peas keerles suvalises järjekorras kõik läbimõeldu. Teadussürrealism: FFT, cross-correlation, time domain, frequency domain, complex conjugate, cubic ja bi-linear interpolation - kuidas teha nii, et pildid omavahel võimalikult ideaalselt kohakuti oleks ja saaks maksimaalse koherentsuse? Raske oli ennast välja lülitada. Laupäevane poetuur triiksärke, pükse ja jopet otsides aitas juba tublisti hoogu maha joosta, aga päris tasakaalu sain alles tänase rattasõiduga.
Minu põhiline mure on praegu teadagi artiklite avaldamine, sest doktorantuuris on ju artiklid kõige kõvem valuuta. Aineid võin tubli üliõpilase kombel veel kümnete kaupa läbida, aga artikleid nad ei asenda. Artiklitega on veel järgmine konks, et nende saamine ei ole paraku nii, et võtad mingi teema ja siis lihtsalt kirjutad sellest, vormistad korralikult ära ja voila, olemas. Artikli sisu peab olema ühtaegu nii uus kui ka oluline. Tuleb juba olemasolevale teadmisele midagi tarka lisada.
Potentsiaalseid teemasid, millest kirjutada, on hästi palju, aga kes ütleks, milline neist edu toob? Keegi ei ütlegi, ise tuleb ära otsustada, anda endast parim ja loota... õnnele. Oma 2-aastase doktorantuuris oldud aja jooksul olen juba teatava kõhutunde SAR-i valdkonnas omandanud. Hästi palju aitas mind edasi ka esimese artikli kirjutamine, mis küll esimesel katsel tagasi lükati (ma ei tee sellest mingit saladust). Kehtib sõber Nathanilt kuuldud mõte, et enda läbikukkumisi tuleb võitudest kallimaks pidada, sest siis on võimalik rohkem õppida ja edasi areneda. Tegin oma esimese artikli kirjutamisega rea vigu, mida nüüd uusi töid kirjutades vältida tean.
Juba oma rattasõidu alguses tuli mulle suurepärane mõte kuidas esimese artikliga tehtud tööd uueks publikaktsiooniks vormistada saaks, aga õnneks olin ma arvutist piisavalt kaugel, et kohe asja kallale asuda. Sain sisu, vajaliku materjali ja järgmised sammud korralikult selgeks mõelda. Umbes poolel teel, Herrschingist teisel pool Ammerseed, oli mul juba palju küpsem visioon olemas. Sisu ja põhisõnum olid samad, aga teekond eesmärgini jõudmiseks oli palju selgem ja otsejoonelisem. Palju ebavajalikku tööd, mida ma oleks kohe pihta hakates teinud, jääb nüüd tegemata.
Head algavat töönädalat!
Pilt: Rattamatkal Põhja-Soomes 2010. a suvel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar