Sõjaväes käimisest on märkamatult 5 aastat möödunud, ehkki tundub nagu see oleks olnud alles 2 või äärmisel juhul 3 aastat tagasi.
Ilm oli 2006/07 talvel sarnane praeguse talve omaga. Novembrist kuni jaanuari alguseni lund peaaegu polnud. Sadas vihma, pime, kole, porine. Jaanuari keskpaigas tuli lumi maha ja ilus talveilm püsis märtsini. Kevad oli suhteliselt külm ja sademeta. Ainult mai keskel Kevadtormi ajal olid mõned eriti soojad päevad.
Oktoobris Kuperjanovisse saabudes ei teadnud ma tegelikult üldse mida oodata. Mingi pildi sõjaväe elust andis gümnaasiumi ajal läbitud riigikaitselaager, aga see oli ikkagi väga põgus ja oluliselt väiksemamõõtmeline kogemus. Ülikoolielule oli sõjavägi täielik vastand. Ülikoolis tuli kõik ise planeerida, mõelda kuidas selle või teise aine läbida saab, millisesse loengusse minna ja kus on targem lihtsalt iseseisvalt teooria läbi töötada jne. Kõik oli oma teha ja otsustada, ühelt poolt vabadust hästi palju, aga teisalt ka vastutust.
Sõjaväes, eriti alguses, näis oma peaga mõtlemine suisa keelatud. Raamid olid hästi selgelt paigas ja neist väljuda ei võinud. Uude keskkonda ümberlülitumine võttis aega ja ega ma tegelikult lõpuni selle jäiga ja poolvägisi süsteemi fänn ei olnud. Hiljem harjudes ja seda teatud mõttes kafkalikku olukorda huumoriga võtma hakates oli märksa kergem.
Tagant järgi ma sõjaväes oldud aega kindlasti ei kahetse. Kõige suurem võit sõjaväes käimisest oli väga paljude toredate inimestega tuttavaks saamine. Nii Kuperjanovis kui ka hiljem Vahipataljonis oli meil väga hea rühm. Ilma sõjaväeta poleks ma kunagi teada saanud, et tegelikult elab Eestis veel nii palju häid inimesi, siiralt! Vaatamata sellele, et me kõik olime erineva taustaga, haridusega, tulevikuplaanidega, olime sõjaväes kõik võrdsed. Olime kõik võrdses olukorras ja parim, mida teha sai, oli üksteist toetada ja aidata. Lollile ei ole mõtet öelda, et ta on loll. Füüsiliselt nõrgale ei ole mõtet öelda, et ta on jõuetu. See ei aitaks meid kuidagi edasi. Parem oli lasta igal ühel seda teha, milles ta hea oli ja koos edasi minna.
Väga hästi on mul meeles esimene välilaager novembri alguses. See oli ikka päris hirmus, hiljem olime veel sarnastes või raskemateski tingimustes, aga keeruliseks tegi seisu see, et kellelgi ei olnud metsaelu kogemusi. Laenates samal ajal raadios kõlanud Def Räädu laulu sõnu: „Suppi saab ju keeta ainult praktika pajas.“ Välilaagris edukalt ellu jäämist saab õppida ainult välilaagris. Märg lumi ja vihm, märjad riided, külm, kõht on tühi… Eriti just seal sai selgeks, et sõjavägi ei ole ainult püssid käes jooksmine nagu Rambo filmis. Mõtled hoopis elementaarsemate küsimuste peale: kas süüa saab, kuidas märjad riided kuivade vastu vahetada jne. Püüdsin selles kehvas olukorras siiski head tuju säilitada ja ütlesin ühele ülemale naeratades: „Meile meeldib siin.“ Sõber L. ei kaotanud huumorimeelt ja ütles seersandi küsimuse peale: „Kes siin telgis on?“ – „Võitlejad.“ See oli nii hea ja selles olukorras nii absurdselt jabur. Mis pagana võitlejad me olime, olime lihtsalt rühm poisse, kes üritas metsas ellu jääda. Sellised hetked tegid olemist kergemaks.
Varsti pärast seda välilaagrit jäin haigeks ja veetsin peaaegu 2 nädalat laatsaretis. Ei tea kas külmetasin väljas või võtsin seda sõjaväeelu ikka liiga raskemeelselt, aga mingil hetkel oli mul üle 40 kraadi palavikku ja väga paha olla. Kohati oli lausa sonimislaadne seisund, akna alt rivilaulu saatel sööma minevad kaassõdurite rühmad mõjusid natuke unenäoliselt. Kosusin siiski ja novembri lõpuks olin sõna otseses mõttes rivis tagasi.
Detsembri alguse laagrist Nursipalus on mul juba palju helgemad mälestused. Vaatamata sellele, et oli väga pime (aasta pimedaim aeg), kole ja porine lumeta talv, oli see kuidagi romantiline. Öised patrullid, ahjuvalved, hommikul kuuest äratus, umbes kella 8 paiku hakkas viimaks valgeks minema, et siis kohe 3 läbi taas hämarduda. Pime, pime, pime, vihmast hallikas Võrumaa männimets.
Olime juba metsaeluga rohkem kohanenud, teadsime mida oodata ja kõik sujus. Olemist muutis kergemaks ka teadmine, et varsti on jõulupuhkus ja viimaks ometi saab vabadusse ja koju. Kõige tähtsam sündmus enne jõule oli teadagi sõdurieksam. Sealt oli vaja läbi saada, et täieõiguslikuks reameheks saada. Enim muretsesin laskeeksami pärast, sest 6-st harjutuslaskmisest 3-st olin laatsas oleku pärast puudunud. Ma polnud lihtsalt harjutada saanud. Teistele järgi jõudmiseks tegin kuivtrenni, valisin kauguses mõne puu sihtmärgiks ja panin püssi kiiresti vastavas laskeasendis palge.
Laskeeksamil otsustasin teha oma metsavennast (metsaõest?:-)) vanatädi soovituse järgi, et ära kaua sihtima jää, püss palge ja kohe lase. Tundub, et see kuivtrenn ja konkreetne lähenemine töötasid, sest lasksin 12 lasust 11 pihta, millega sain kindlalt läbi. Olin sel hetkel endaga väga rahul. Pärast minu vooru laenasid mitmed kaassõdurid minu aeru (AK4 hüüdnimi), et ju on sirge toru, kui nii palju pihta saab. Kui ma õigesti mäletan, siis kõik nad ka edukalt laskeeksami sooritasid. Ei tea kas oli see toru tõesti teistest sirgem või aitas neid platseebo efekt.
Jaanuari-veebruari märksõnadeks olid mõmmikupüksid ja valge kamo. Hommikul ajad endale need 5-6 kihti riideid selga, istud kutsika (Volvo 11) peale ja metsa alla harjutama, õhtul jälle kasarmusse tagasi. Iseenesest oli niimoodi riides olles ju päris hea metsas positsioonil passida, aga kui oli vaja seda teha, mida ainevahetuse tõttu aegajalt ikka teha tuleb, siis oli küll päris keeruline.
Lisaks ilusa talvise Eestimaa looduse nautimisele oli meil ka kasarmus põnevaid tegevusi, põrandate pesemine näiteks. Vahipataljonis sai sõnapaar MP rühm uue tähenduse „mopi poisid“ (vihjeks sõjaväekaugemale lugejale: MP tähendas tegelikult miinipildujat).
Kevadeski võiks veel pikemalt rääkida, aga mõni teine kord. Lugu on isegi pikale läinud. Kevade märksõnadeks: ilus tärkav Eestimaa loodus, varahommikused jalutuskäigud Põlvamaa metsades, metsloomade vaatlemine termokaameraga (sest tanke õnneks ei tulnud), „Lahing see mind niiväga ei köida!“, peast arvutamised rivis, et aju virgena hoida ja suhteliselt rahulikud aprillirahutuspäevad Tallinnas 2007. aasta kevadel.
Lõpetamaks positiivse noodiga: triikisin just särke ja pakkisin nad ilusti sirgelt kokku, et oleks hea kapist võtta. „Voltimistehnika“ sõjaväest õpitud. Igalt poolt on võimalik õppida midagi uut ja head! :-)
Pildid:
1. Hommik „Mini-Afganistaanis“ Sirgala karjääris 2007 aprillis.
2. Kaks „saurust“ õppusel Sirgalas 2007 kevadel.
3. AK4 alias aer, kark, jne
4.Teel Kurperjanovi pataljoni kasarmutest Nursipalu harjutusalale talvel 2007.
5. Üks viimaseid pilte mundris mai lõpus 2007
Ilm oli 2006/07 talvel sarnane praeguse talve omaga. Novembrist kuni jaanuari alguseni lund peaaegu polnud. Sadas vihma, pime, kole, porine. Jaanuari keskpaigas tuli lumi maha ja ilus talveilm püsis märtsini. Kevad oli suhteliselt külm ja sademeta. Ainult mai keskel Kevadtormi ajal olid mõned eriti soojad päevad.
Oktoobris Kuperjanovisse saabudes ei teadnud ma tegelikult üldse mida oodata. Mingi pildi sõjaväe elust andis gümnaasiumi ajal läbitud riigikaitselaager, aga see oli ikkagi väga põgus ja oluliselt väiksemamõõtmeline kogemus. Ülikoolielule oli sõjavägi täielik vastand. Ülikoolis tuli kõik ise planeerida, mõelda kuidas selle või teise aine läbida saab, millisesse loengusse minna ja kus on targem lihtsalt iseseisvalt teooria läbi töötada jne. Kõik oli oma teha ja otsustada, ühelt poolt vabadust hästi palju, aga teisalt ka vastutust.
Sõjaväes, eriti alguses, näis oma peaga mõtlemine suisa keelatud. Raamid olid hästi selgelt paigas ja neist väljuda ei võinud. Uude keskkonda ümberlülitumine võttis aega ja ega ma tegelikult lõpuni selle jäiga ja poolvägisi süsteemi fänn ei olnud. Hiljem harjudes ja seda teatud mõttes kafkalikku olukorda huumoriga võtma hakates oli märksa kergem.
Tagant järgi ma sõjaväes oldud aega kindlasti ei kahetse. Kõige suurem võit sõjaväes käimisest oli väga paljude toredate inimestega tuttavaks saamine. Nii Kuperjanovis kui ka hiljem Vahipataljonis oli meil väga hea rühm. Ilma sõjaväeta poleks ma kunagi teada saanud, et tegelikult elab Eestis veel nii palju häid inimesi, siiralt! Vaatamata sellele, et me kõik olime erineva taustaga, haridusega, tulevikuplaanidega, olime sõjaväes kõik võrdsed. Olime kõik võrdses olukorras ja parim, mida teha sai, oli üksteist toetada ja aidata. Lollile ei ole mõtet öelda, et ta on loll. Füüsiliselt nõrgale ei ole mõtet öelda, et ta on jõuetu. See ei aitaks meid kuidagi edasi. Parem oli lasta igal ühel seda teha, milles ta hea oli ja koos edasi minna.
Väga hästi on mul meeles esimene välilaager novembri alguses. See oli ikka päris hirmus, hiljem olime veel sarnastes või raskemateski tingimustes, aga keeruliseks tegi seisu see, et kellelgi ei olnud metsaelu kogemusi. Laenates samal ajal raadios kõlanud Def Räädu laulu sõnu: „Suppi saab ju keeta ainult praktika pajas.“ Välilaagris edukalt ellu jäämist saab õppida ainult välilaagris. Märg lumi ja vihm, märjad riided, külm, kõht on tühi… Eriti just seal sai selgeks, et sõjavägi ei ole ainult püssid käes jooksmine nagu Rambo filmis. Mõtled hoopis elementaarsemate küsimuste peale: kas süüa saab, kuidas märjad riided kuivade vastu vahetada jne. Püüdsin selles kehvas olukorras siiski head tuju säilitada ja ütlesin ühele ülemale naeratades: „Meile meeldib siin.“ Sõber L. ei kaotanud huumorimeelt ja ütles seersandi küsimuse peale: „Kes siin telgis on?“ – „Võitlejad.“ See oli nii hea ja selles olukorras nii absurdselt jabur. Mis pagana võitlejad me olime, olime lihtsalt rühm poisse, kes üritas metsas ellu jääda. Sellised hetked tegid olemist kergemaks. Varsti pärast seda välilaagrit jäin haigeks ja veetsin peaaegu 2 nädalat laatsaretis. Ei tea kas külmetasin väljas või võtsin seda sõjaväeelu ikka liiga raskemeelselt, aga mingil hetkel oli mul üle 40 kraadi palavikku ja väga paha olla. Kohati oli lausa sonimislaadne seisund, akna alt rivilaulu saatel sööma minevad kaassõdurite rühmad mõjusid natuke unenäoliselt. Kosusin siiski ja novembri lõpuks olin sõna otseses mõttes rivis tagasi.
Detsembri alguse laagrist Nursipalus on mul juba palju helgemad mälestused. Vaatamata sellele, et oli väga pime (aasta pimedaim aeg), kole ja porine lumeta talv, oli see kuidagi romantiline. Öised patrullid, ahjuvalved, hommikul kuuest äratus, umbes kella 8 paiku hakkas viimaks valgeks minema, et siis kohe 3 läbi taas hämarduda. Pime, pime, pime, vihmast hallikas Võrumaa männimets.
Olime juba metsaeluga rohkem kohanenud, teadsime mida oodata ja kõik sujus. Olemist muutis kergemaks ka teadmine, et varsti on jõulupuhkus ja viimaks ometi saab vabadusse ja koju. Kõige tähtsam sündmus enne jõule oli teadagi sõdurieksam. Sealt oli vaja läbi saada, et täieõiguslikuks reameheks saada. Enim muretsesin laskeeksami pärast, sest 6-st harjutuslaskmisest 3-st olin laatsas oleku pärast puudunud. Ma polnud lihtsalt harjutada saanud. Teistele järgi jõudmiseks tegin kuivtrenni, valisin kauguses mõne puu sihtmärgiks ja panin püssi kiiresti vastavas laskeasendis palge.
Laskeeksamil otsustasin teha oma metsavennast (metsaõest?:-)) vanatädi soovituse järgi, et ära kaua sihtima jää, püss palge ja kohe lase. Tundub, et see kuivtrenn ja konkreetne lähenemine töötasid, sest lasksin 12 lasust 11 pihta, millega sain kindlalt läbi. Olin sel hetkel endaga väga rahul. Pärast minu vooru laenasid mitmed kaassõdurid minu aeru (AK4 hüüdnimi), et ju on sirge toru, kui nii palju pihta saab. Kui ma õigesti mäletan, siis kõik nad ka edukalt laskeeksami sooritasid. Ei tea kas oli see toru tõesti teistest sirgem või aitas neid platseebo efekt. 
Lisaks ilusa talvise Eestimaa looduse nautimisele oli meil ka kasarmus põnevaid tegevusi, põrandate pesemine näiteks. Vahipataljonis sai sõnapaar MP rühm uue tähenduse „mopi poisid“ (vihjeks sõjaväekaugemale lugejale: MP tähendas tegelikult miinipildujat).
Lõpetamaks positiivse noodiga: triikisin just särke ja pakkisin nad ilusti sirgelt kokku, et oleks hea kapist võtta. „Voltimistehnika“ sõjaväest õpitud. Igalt poolt on võimalik õppida midagi uut ja head! :-)
Pildid:
1. Hommik „Mini-Afganistaanis“ Sirgala karjääris 2007 aprillis.
2. Kaks „saurust“ õppusel Sirgalas 2007 kevadel.
3. AK4 alias aer, kark, jne
4.Teel Kurperjanovi pataljoni kasarmutest Nursipalu harjutusalale talvel 2007.
5. Üks viimaseid pilte mundris mai lõpus 2007
2 kommentaari:
Tere,
kohtusime 19. sept seoses SARi tutvustusega - olen seesama ilmahuviline.
Lugesin teie postitust kaitseväes teenimisest huviga, sest olen värske lõpetaja, Tapa 2012 mai. Olin seal meteoroloogia peal ja juba kaks korda RÕKis ka käinud, millega olevat rekordid purustatud, nagu selgus.
Meenutused tundusid süngevõitu, mul nii hull ei olnud, ilmselt on aeg edasi läinud ja ka spetsialisti kohal olemine teeb lihtsamaks elu. Ainus asi, mis tõesti ei meeldinud, oli lõputu virisemine, mida kaasteenijad pidevalt tootsid.
Koos kapral Veidenbergiga pildil nr 5 :) Alates jaanuarist olime ühes pataljonis või tulite te hiljem? Oli ilus aeg. Loodan, et kirjutad tulevikus siis kevadisest ajast ka veidi. Hea nostalgitseda.
Postita kommentaar