Vironia orienteerumispäev Valgehobusemäel 26. septembril

Korporandi kompass, kes pole juba aastaid Vironia o-päeval käinud.



Tüüpiline võistlusmaastik 2008. aasta Altja o-päeval.



Tudengid 2009. a. Valgehobusemäe maastikuga tutvumas.

Muljeid Stuttgartist

Viimased päevad Stuttgartis. Reedel sõidangi tagasi Strasbourgi, et enda lõputöö kaitsta ja Kosmoseülikooli õpingutele joon alla tõmmata. Stuttgartis olen tänaseks olnud juba ühtekokku kolm kuud ja selle ajaga nii mõndagi näinud. Täna käisin jalutamas Stuttgarti vanas loomaaias, Wilhelma Zoo-s. Wilhelma Zoo ehitati algselt Württembergi kuninga Wilhelm I paleeks. Loomaias on palju rohelust ja Pärsia stiilis kujundatud hooned. Nägin elevante, jaaguari, kaelkirjakuid ja paljusid teisi elukaid. Puuride asemel oli eraldamiseks kasutatud mitmel pool looduslikke tõkkeid - järsakuid ja kraave. Nii oli parem vaadata ja ehk ka loomad tunnevad ennast sedasi paremini. Hiljem jalutasin natuke pühapäevaselt unises kesklinnas ja sõin sidruni-mango jäätist. S-Bahn viis mind tagasi Vaihingeni ülikoolilinnakusse.
Igapäevaselt liigungi rohkem ringi Vaihingenis, kus asub suur osa Stuttgarti Ülikooli teaduskondadest. Vaihingenis peaks olema üle 10 000 peamiselt tehnika alasid õppivaid tudengeid. Üliõpilasi on siin tõesti palju ning jääb mulje, et Saksamaal ei puhata üldse. Alates maist kui ma siia saabusin pole lõuna ajal sööklas näha mingit rahunemist, olgu juuni, juuli või august. Minu juhendaja Marc ütles, et isegi kool (ülikoolist rääkimata) saab Lõuna-Saksamaal läbi juuli lõpus. Meile tundub see karm, kuid sakslased imestasid jällegi Eesti kolme kuu pikkuse koolivaheaja üle.
Uurides kaastudengitelt mida nad õpivad, kuulen üllatavalt spetsiifilisi erialasid. Minuga samas ühiselamus õppiv saksa noormees õpib näiteks majandusinformaatikat ja seda juba bakalaureuseastmes. Saksamaa on oma 80 miljoni elanikuga üks Euroopa suuremaid riike, spetsialiseerumine on siin soovitavam kui Eestis, kus igaüks peab oskama natuke kõike. Teisalt aitab spetsialiseerumine ehk üliõpilasi paremini motiveerida, kui ettekujutus oma tulevasest ametist on pidevalt silme ees.
Välistudengeid on siin väga palju, vahel tundub et isegi rohkem kui kohalikke. Kõige arvukamalt on välisüliõpilasi Hiinast, Koreast ja Jaapanist. Hommikul kooli tulles võib unise peaga ekslikult arvata, et oledki Aasias. Mu sõber Fred ütles selle peale lihtsalt nii: "It is not normal." Üks kohalik kaastudeng kosmosetehnoloogia instituudist väitis, et kõik hiina välistudengid kuuluvad kommunistlikkusse parteisse ja nad on siia saadetud tehnoloogia järgi luurama. Ei tea kuidas sellega on, usina õppimisega nad siin igal juhul tegelevad. Kahjuks ühegiga jutuotsale pääseda pole õnnestunud, et neist rohkem teada saada.
Ülikoolis ja linna peal ringi liikudes kuuleb ka üllatavalt palju vene keelt. Ekslikult olen võib-olla venelasteks pidanud ka paljusid lõuna-slaavlasi, kes siia Balkani sõja ajal põgenesid ja nüüd paikseks jäänud on. Vene keelt olen küll ülikoolis 3 semestrit õppinud, kuid nii hästi ma kahjuks seda ei tunne, et vene ja teistel slaavi keeltel vahet teha.
Elust Stuttgarti Ülikooli Kosmosetehnoloogia Instituudis kirjutan homme Eesti Tudengisatelliidi ajaveebis.
Kolme nädala pärast juba tagasi Eestis, olge tublid!

Milleks teha trenni? 5. Põhjus - veelkord tervis

Vastupidavustreening tugevdab südant, vereringet ja immuunsüsteemi. Mida see ütleb? Ilmselt mitte palju, ühest kõrvast sisse - teisest välja. Tegelikult tähendab see seda, et koos korraliku väljapuhkamisega on vastupidavustreening võti haiguste vältimiseks. Gunnar Aarma ütles ühes intervjuus isegi niimoodi: "Ma pole 15 aastat järjest haige olnud, ja kui jäängi, siis mis haigus see on - õhtul on kõva nohu, hommikuks on kadunud." Ma usun, et ta ei valetanud.
Paraku on mõtteviis, et esmatähtis on kõvasti tööd teha, Eestis tugevam. Selle muutumine võtab aega, vähemalt niikaua kuni mõistetakse, et kõik tööd ei taga piisavat füüsilist koormust ja liikumist. Et mitte katki minna tuleb see koormus kuskilt mujalt leida.
Peep Vain kirjutab oma värskelt avaldatud raamatus, et tehke ennast tugevaks. Tema kasutab rahulikke sörkjooksu otsi muuhulgas ka mõtete kogumiseks ja korrastamiseks. Peep Vain pole kaugeltki mitte ainus ärksam inimene, kes piisava liikumise vajadusest aru on saanud. Meenuvad praegune peaminister, eelmine president Arnold Rüütel oma kepikõndimistega jpt. Äkki neil ongi õigus?
"Räägi, räägi seda trenni kasulikkuse juttu, ise pingutad ikka tulemuste nimel meeletult trenni tehes ennast pool-oimetuks," on ilmselt peamine vastuargument. On siis päevas 1 tund trenni teha palju? Arvan, et ei ole, jääb ju veel tervelt 15 tundi ärkvel oleku aega kõige muu jaoks. Olen ma trenni tõttu millestki heast ilma jäänud? Kindlasti mitte, looduses liikumine ongi minu jaoks üks puhkuse vorm.
Sellega on minu trenni teemalised järjejutud lõppenud. Kokkuvõttes on igaühe enda asi, mille peale oma vaba aega kulutada. Uut usku ma kuulutada ei püüa, aeg on näidanud, et meeleheitlik karjumine: "Ära nii tee, see on ju vale!" ei tööta. Arvan siiski, et päevast pool tundi kuni tund endaga tegelemise peale näpistada polegi ehk väga paha mõte:-)

Milleks teha trenni? 4. Põhjus - rahvaspordiüritused

Taaskord vabandused lubatust päev hiljem postitamise üle. See Kosmoseülikooli lõputöö kirjutamine võtab selgelt liiga palju aega ega lase oma ajaveebi pidada!

Esialgne põhjus miks ma regulaarselt trenni tegemisega alustasin polnud tegelikult tervis, mind motiveeris hoopis lihtsam ja lühiajalisem eesmärk. Tahtsin Tartu orienteerumisneljapäevakutel paremini joosta. Orienteerumisega alustasin juba aasta varem, kuid 2005 aasta kevadel tabasin esimest korda ära, et kui ma oma tavapärased pool tundi vigu tegemata jätan ja veidi kiiremini jooksen, saan täiesti esimestega konkureerida. Minu jaoks oli see midagi erilist, kes ma polnud kunagi varem spordis suurt saavutanud.
Hakkasin regulaarselt trenni tegema. Esialgu olid minu trennid küll üsna juhuslikud, proovisin pikemalt koeraga jalutamas käia ja suurema osa teest joosta. Meie vana koer Rulle ei jaksanud kahjuks eriti pikalt joosta - tuli leida teisi väljundeid. Püüdsin rohkem koos vendadega rattaga sõita ja ise jooksmas käimistega alustada. Aega läks ning tuli ka väikesi tagasilööke, kuid 2006 aasta talveks oli mul endale sobiv treening-graafik välja timmitud, mis andis piisavalt koormust ent ei seganud õppimist ja muid elutähtsaid toimetusi.
Kaugemalt ja laiemalt vaadates pole need minu sportlikud tulemused ju kuigi tähtsad. Enda vormis ja terve hoidmine on palju olulisem, kuid inimene on juba kord nii loodud, et tal on vajadus ennast teistega võrrelda. Rahvaspordiüritusteks treenimise libaeesmärk teenib ju tegelikult üllast sihti. Lisaks tuleb rahvaspordiüritusega kaasa sotsiaalne külg, kujuneb välja oma seltskond kellega koos muljeid vahetada ning kerget omavahelist võistlust stiilis "naabrimehest parem" pidada. Mulle on see lõbus meelelahutus teiste enda tasemel orienteerujatega võidu joosta, hoolimata sellest, et absoluutarvestuses pole minu tulemused olulised. Minu sihid ja tõelised väljakutsed ongi mujal.
Vahel kui mul halvasti läheb ja eksima kipun mõtlen ka: "Miks nad peavad seda aega võtma? Võiks ju niisama kaardiga metsas liikuda, huvitav seegi." Siis mõtlen jälle, et las konkurentidel olla ka vahel hea päev, las vaatavad kui suuri vigu ma tegin ja rõõmustavad minu võitmise üle, järgmistel kordadel saab neid jälle paremate tulemustega üllatada:-)
Kuigi orienteerumine on kahtlemata maailma parim spordiala, seda just ise harrastamiseks, on Eestis veel teisigi toredaid pika ajalooga rahvaspordiüritusi: Tartu Maraton, Suurjooks Ümber Viljandi Järve jpt. Uuematest ka väga osavõtjaterohke Tallinna Sügisjooks, mis toimub teiste Euroopa suurlinnade jooksude eeskujul otse kesklinnas. Miks mitte võtta endale eesmärgiks mõneks neist üritustest regulaarselt treenida? Lisaks vahvale üritusele saab hea vormi ja terve oleku kauba peale.

Milleks teha trenni? 3. Põhjus - rõõm eneseületamisest

Jõuan töölt koju, kell on viis läbi - väsinud..uhhh. Täna küll jooksma minna ei jõua. Istun niisama, loen midagi... ei, Kaupo! Mida sa terve päeva teinud oled? Enamasti arvutiga töötanud.

Võtan ennast siiski kokku ja panen trenni riided selga. Kätekõverdused, kohutav! Minu jaoks kõige raskem on ennast kätekõverdusi tegema saada, sest jumal pole mulle just tugevaimat ülakeha kinkinud. Teen ikkagi regulaarselt kätekõverdusi, et jooksmist tasakaalustada ja enda nõrka kohta järgi aidata. Üle päeva kaks 25-st seeriat kätekõverdusi, 30 istesse tõusu (kõhulihased) ja 25 ülakeha tõstet kõhuli maas (seljalihased) on olnud minu repertuaaris juba paar aastat. Iga trenni alguses tuleb leida endas see vapruse laks uuesti, sest muidu oleks veel raskem. Käi arsti juures enda häda kurtmas: "Ai, mul selg valutab, ma töötan palju arvutiga, mis parata." Aga on küll parata, ega arst mingit imet ei tee, väikeseks toeks on arsti nõuanded kindlasti, kuid kõige rohkem saab ikkagi ise ära teha. Järgin oma vanaema põhimõtteid süüa võimalikult vähe tablette ja loota nii vähe kui võimalik arstidele.
Kehaharjutused tehtud, jooksma. Olen pannud tähele, et kõige raskem on jooksu alguses esimesed paar kilomeetrit enda käima saamine. Hiljem läheb juba libedamalt, olenevalt asukohast vaatad loodust või inimesi ning liigud. Tagasi koju jõudes on hea meel, et ikka leidsin endas selle jõu minna. Joon vaikselt teed ja söön õhtust, magama minnes tuleb pärast füüsilist pingutust parem uni:-)

Milleks teha trenni? 2. Põhjus - annab hea enesetunde

Esiteks: Vabandust lugupeetud lugejad, tänane postitus pidi ilmuma juba eile.

Eelmisel kevadel ühe enda kursusekaaslasega elu üle vesteldes ütles ta, et tahaks kõige rohkem lihtsalt jalgrattaga sõita, joosta, rulluisutada.... Minu kursusevend töötab ühes Eesti suuremas IT-ettevõttes programmeerijana. Meie grupi ühe helgema peana on tema palk väga korralik, raha teenib ta hästi, kuid puudust tunneb ta nüüd hoopis sellisest "ahvirõõmust":-)
Ise palju arvutiga töötava inimesena saan hästi aru millest ta räägib. Pärast pikka istuvat tööpäeva on looduses ringi liikumine väga värskendav. Kui trenn ise tundubki vahel igavana ja raske on ennast liikuma motiveerida, siis pärast füüsilist pingutust on igal juhul mõnus enesetunne. Olen pannud tähele, et vahetult pärast jooksmas käimist on ka palju kergem sirge rühiga istuda.

Aitab sõnadest, valik pilte ja videoid räägivad enda eest:

Orienteerumine - minu lemmikala: 2007. a Vironia o-päev


2007. a O-päev





Viljandi järvejooks

Video looduses liikumisest: Soomaa.com - Walk in the Park

Milleks teha trenni? 1. Põhjus - tervis

Esimene ja olulisim põhjus trenni tegemiseks on kahtlemata tervis. Regulaarne liikumine tugevdab oluliselt südant ja veresoonkonda. Mitmekülgseimad spordialad tervise korras hoidmiseks on ujumine, murdmaasuusatamine, jooks ja jalgrattasõit. Kuigi esmapilgul ühekülgne ja monotoonne, arendab jooks inimest väga mitmekülgselt. Aga jooks rikub jalgu, ütlevad skeptikud? Tõsi, eriti vanemate inimeste või ülekaalulisuse korral on koormus jalgadele päris suur. Siin on abiks suvine suusatamise matkimine - kepikäimine (i k - nordic walking), mis võtab jalgadelt koormust ära ja annab kätele juurde.
Tegelikult on jutt tervisespordist ju vana ja kulunud, miks siis paljud inimesed ikkagi seda ei tee. Proovin mõned põhjused ära arvata ja neid analüüsida.
1. Puudub pikaajaline põlvkondade taha ulatuv traditsioon.
Minu oma vanaema ütles alles hiljuti, et ta ei saa neist inimestest aru, kes päise päeva ajal lihtsalt ringi jooksevad. Lõhkugu tööd teha, tehkud tööd, siis on sellest kellelegi kasu! Siin tuleb kontekstist aru saada, minu vanaema sünniaasta on 1916, ta on pärit eelmise sajandi algusest, kui veel masinate abil üldsegi nii palju korda saata ei saanud kui täna. Ajad on muutunud, igapäevased toimetused nõuavad inimestelt üha vähem füüsilist pingutust, aga homo sapiens nii kiiresti adapteerunud pole. Meie keha "disainikoormus" on palju suurem sellest, mida igapäevaste toimetuste tegemiseks vaja on, seda eriti kontoris töötavatel inimestel. Kui keha ei tööta enda ettenähtud töötingimustel siis ta läheb tasakaalust välja. Kas kunagi arenevad ka inimesed, kes suudavad terved püsida ilma füüsilise koormuseta me veel ei tea. Seni tuleb terve püsimise nimel ennast liigutada, kui igapäevane töö seda ei paku, siis tuleb koormus trenni abil ise tekitada.
2. Arvatakse, et trenn on midagi sellist, mida teevad ainult sportlased.
Otsapidi on see eelneva põhjusega seotud, varem tegid trenni tõesti rohkem saavutussportlased, eesmärkidega teha uusi rekordeid või võita tiitlivõistlusi. Trenn enda vormis hoidmiseks on üsna uus nähtus. Teisest küljest kallutab see ka arusaama trennist: iga trenn peab olema raske, vaata kuidas need spordipoisid trenni teevad, teen mina ka samamoodi. Ei, tupsud! Pole vaja! Trenni raskusest hoopis olulisem on järjepidevus.
Kui mina korrapäraselt jooksmas käimisega alustasin, kohtasin ka veidi vastuseisu. Inimestele tundus see imelik, mind prooviti kaudselt harjumuspärastesse raamidesse tagasi suruda, et mind näha jälle sellisena nagu oldi harjutud nägema. Inerts. Praegu imestaks ilmselt paljud kui ma trenni ei teeks, sest nüüd ollakse jälle uue stereotüübiga harjutud. Inerts proovib süsteemi olekut säilitada. Selleks, et muuta olukorda tuleb teha tööd.

3. Lihtne laiskus

Laiskus on inimese loomuomadus, kui puudub tungiv vajadus millegi tegemiseks, siis ennast liigutama ei hakata.
Tõesti, täna 20-30 aastasena pole mul ilma trennitagi tõsiseid tervisehädasid. Vanemaks saades muutub vajadus ennast tervena hoida käegakatsutavamaks, siis teeb terviseporti juba palju rohkem inimesi. Tegelikult on see seotud investeerimise ja tulevikku vaatamise põhitõdedega. Osad inimesed näevad kaugemaid eesmärke, teised mitte. Sama hästi võiks küsida, miks koolis hästi õppida? Mõned ei saanud sellest aru, teised said.

Tegelikult on jooksmine lihtsalt lõbus ja pärast jooksmist on väga hea enesetunne. Homme sellest lähemalt!:-) Kilomeetrites peitub õnne ja rahulolu saladus: elujooksja ja Forrest Gump.

Milleks teha trenni?

Neli aastat, 759 trenni, 839 treeningtundi, 3 862 km joostes, 3 750 km jalgrattaga, veidi ujumist, suusatamist ja rulluisutamist. Milleks?

Tippsportlane ma ju pole. Mis põhjusel ma seda siis teen?

Kuigi esmapilgul on arvud aukartust äratavad, pole nad aja peale ära jagades midagi enneolematut. 839/(365*4)=0.57, keskmiselt üks tunniajane trenn üle päeva - ei midagi erilist.

Vana ja tark eesti mees Gunnar Aarma on öelnud, et inimese heaolu sõltub põhiliselt kolmest komponendist:

1. Õigest mõtlemisest

2. Õigest toitumisest

3. Küllaldasest liikumisest

Kõige olulisemaks pidas Aarma õiget mõtlemist, ent ka küllaldane liikumine oli tähtis komponent. Kuidas defineeris Gunnar Aarma küllaldase liikumise? Terve täiskasvanud inimene peaks liikuma iga päev tund aega nii, et hoida enda pulss 150 peal (vanemad inimesed 130 peal). Sellele vastab tund aega sörkjooksu või reipal sammul käimist. Ei maksa arvata, et Aarma mõni tippspordi propageerija oli. Otse vastupidi! Ta pidas tippsportlasi poolarulisteks, kes kaheldava sihi nimel enda tervist rikkusid. Meenuvad igasugused tippsportlaste vigastuste lood. Ehkki mina tippsportlasi poolearulisteks ei pea, arvan, et Aarmal oli paljuski õigus.

Milleks ikkagi teha trenni? Suhteliselt nullist alustanuna (kooliajal olin pigem ebasportlikkuse võrdkuju) olen neil teemadel palju mõelnud. Järgneva nädala jooksul avaldan siin iga päev ühe uue põhjuse milleks trenni teha.