Orienteerumine Bärenbergil

Üle pika aja sain taas metsa. Alates eelmise aasta septembrist oli see esimene kord kui ma n.ö. enda täiskiirusel orienteerusin. Mets oli üsna omapärane, erinev nii Eesti kui ka Soome kaartidest, kus ma jooksnud olen. Kõrvalolevalt mobiiltelefoniga tehtud pildilt saab esmase ettekujutuse millega tegemist. Levinud kontrollpunkti kohaks olid vanad söepõletuse platsid.
Terve kaart oligi sisuliselt üks suur mägi ning enamus metsa oli tegelikult väga hästi joostav. Samas oli ka kuusetihnikuid, kus lisaks nähtavusele alla 1 m polnud lihtsalt võimalik joosta. Joostavuse ja nähtavuse kiire muutumine lõi mind ka paaril korral auti. Ühtlasi oli see kõige kõrgemaks kohaks, kus ma kunagi orienteerunud olen - kõrgeim koht 750 m üle merepinna. Mäestikulist õhu hõrenemist veel ei tundnud, kuid huvitav teada sellegi poolest.
Orienteerumine pole Saksamaal kaugeltki nii populaarne kui Eestis ning ka meeste A-rada tehakse seetõttu üsna lihtne, et väga erinevate oskustega seltskond seal kõik hakkama saaksid. Otsustasin ka joosta A-rada, mis oli sel korral 8,1 km pikk ning tagante järele hinnates mulle ka täiesti jõukohane. Sain 12 mehe konkurentsis 7. koha, millega olen väga rahul, seda enam, et tegin umbes 10 minuti jagu vigu. Vahed võistlejate vahel olid suured - võitja aeg oli 52 min, minul 1 tund ja 18 min ning viimasel 2 tundi (tulemused).
Kuidas jooks oli?
Alustasin üsna ettevaatlikult, et igal juhul alguses kaardiga kontakti saada, esimesed 3 KP-d läbisingi peaaegu eeskujuliku trajektooriga. Neljas KP oli ühe jahipuki juures, paraku oli neid kaardil lähestikku kaks tükki, mina jooksin loomulikult vale puki juurde, sest see oli kaugemalt näha:-) Jagasin siiski päris kiiresti olukorra ära ning ajakaotust tuli hinnanguliselt 1-1.5 min - pole väga hull, jätkasin hoolikalt. Kaheksandas punktis kohtusin ühe kiirjooksaja, kellega läbisime koos 4 järgmist punkti. Osutus, et see Eesti ISC dressi kandnud sakslane sai lõpuks neljanda koha. Koos joostes avastasin ennast üllatavast olukorrast, sakslane jooksis pidevalt minust kiiremini, kuid KP-s olin mina esimene, ta oli küll väga väle, kuid tegi suuri poognaid ning võttis punkte tegelikult minu järgi. Mul oli selle üle loomulikult väga hea meel. Tartu päevakutel "vanameestega" võidu joostes olen leidnud ennast tihti vastupidisest olukorrast. Kas olen tõesti vahepeal nii palju arenenud? Oma edust pimestatult läksin lõpu poole laisaks ning tegin veel mitu viga juurde, nt 15 KP-st jooksin lihtsalt 300 m mööda enne kui aru sain, et olen õigest kohast juba kaugel. Ootasin punkte, oleksin pidanud vihasemalt kaarti lugema. Järgmisel korral proovin ennast agressiivsemaks häälestada, et tempot ka üksi joostes üleval hoida ning pidevalt kaardi lugemisele keskenduda, siis jäävad ehk need 10 minutit vigu olemata ja suudan veel enesekindlama mineku pealt 5 min lisaks võita. Nii on lootust isegi kohalike Baden-Würtenbergi ässadega võidu joosta:-)
Minu GPS-ga logitud liikumisteekonda saab vaadata Route-Gadgetist, kõrval olev pilt pärineb eelmise suve Ilvesteatelt.
Veel positiivset
Pärast eelmise sügise ehmatavat põlve välja väänamist jalgpalli mängides (põlve keder nihkus külje peale) oli see esimene kiirem jooks mööda metsi ja mägesid. Ei mingeid probleeme! Uhkeid mäest alla hüppeid ma just ei teinud, kuid suutsin mööda kohatist rägastikkugi täiesti kiiresti liikuda. Tore! Kandsin ka igaks juhuks põlve fikseerivat sidet, et uuesti vigastamist vältida. Eelmisel sügisel kartsin isegi, et olen sunnitud ainult pensionäri tempoga liikuma, õnneks mitte.
Häid metsaelamusi!