Nädalasel koduskäimisel Juunis õnnestus lisaks muule teostada ka ammune unistus kanuumatkast Soomaal. Vend Villem registreeris meid kenasti ära ning teiste mureks oli vaid õigeks ajaks kokkulepitud kohta tulla.
Alustasime oma teekonda Suure-Jaanist hommikul üheksast, et kella kümneks Pärnumaale Hoolmiku tallu jõuda. Tee peal tibutas natuke, kuid ilmatark Tanel teadis rääkida, et laussadu oodata ei ole. Viimased 100 m teed otse taluhoovi meenutasid küll rohkem tankipolügoni, vaatamata nullile lähenevale kiirusele. Kohale jõudnud jätsime oma sõidukid hoovi ja tõstsime pikema jututa kanuud korraldaja soomaa-transportöörile. Sõit viis meid matka alguspunkti Lemmjõele Oksa silla juurde, kus varem oli Soomaa kõrgeim vaatetorn. Soomaa-transportöör, Lada Niva, mahutas imekombel 7 inimest koos söögi, päästevestide, kanuude ja muu vajalikuga. Autojuht tutvustas meile oma sõiduvahendit - masinal olevat snorkel juhuks kui teel on veetase üle 1 meetri. Kulgesime rahulikult Oksale, laadisime kanuud ja varustuse maha. Algajate kanuutajate kombel uurisime autojuhilt kanuu ümber mineku võimaluste kohta. Ta arvas, et kui kanuus püsti ei seisa, siis ei tohiks rahulikel Soomaa jõgedel midagi juhtuda. Nagu allpool olevast videost näha ei läinud kanuu ka püsti sõites ümber, testitud! Suuremad ekstreemsusest jätsime siiski igaks juhuks proovimata, sest oli üsna jahe ja tuuline ilm.
Esimesed kilomeetril kitsal Lemmjõel olid huviküllased. Jõgi oli väga kitsas ja käänuline, kohati oli teel puid ja muid atraktsioone, ka veetase oli suve kohta päris kõrge. Illusioon kiiresti edasi liikumisest hajus peagi, vasaku randme peal olev Garmini Tamagotchi teatas, et keskmine kiirus on 3 km/h, jala saab ka kiiremini. Ühes kohas oli mahalangenud puu jõe täiesti kinni pannud. Tuli kanuust välja ronida, vees loksuva puu peal akrobaatikat teha ja sõiduriist üle puu tõsta.
Kanuuga sõitmises polnud tegelikult mingit kunsti, tõukad paremalt, siis jälle vasakult ja ennenäe liigudki edasi. Minu ja Siiri ning eriti Taneli ja Villemi kanuu trajektoor meenutas ainult väga slaalomi sõitmist. Mingi nipiga suutsid vaid Kadri ja Tiit oma kanuu eriti otse hoida ja nii sujuvalt edasi liuelda, et neil oli suisa raske kannul püsida.
Meie marsruut algas Lemmjõel, edasi suubusime Raudna peale ning kõige lõpuks Halliste jõele, ikka allavoolu. Lemmjõgi oli eriti Mulgi heinamaa kandis väga käänuline, linnulennult 1 km edasi minekuks tuli vähemalt 3 km mööda jõge sõita (vt. meie trajektoori kõrval olevalt Maaameti aerofotolt). Vahepeal tundus, et Mulgi heinamaa ongi lõpmatu, ikka jätkus luht, luht, luht. Metsavahele siirdumist ei paistnud kuskilt. Kokku oli kilometraažiks lubatud 21 km, arvestasime selle läbimiseks umbes 5 tundi, nii ka läks, kuid selle saavutamine nõudis alguses arvatust palju suuremat pingutust. Kohas, kus Lemmjõgi suubub Raudna jõkke ei pidanud ma enam vastu. Võtsin leivakoti ja sõin kaks kääru värsket musta leiva kääru pikemalt mõtlemata ära ning jõin puhast Mäeallika kaevu kanget peale. Paljas leib pole tükk aega nii hästi maitsenud, ka Siiri, Tanel ja Villem ei ütelnud ära. Vaid Kadri ja Tiit loobusid ja otsustasid lõkkekohani oodata, neil tundus energiat lõputult jaguvat, igiliikurid on siiski olemas?
Matka algus Lemmjõel.
Igiliikurid sõuavad mööda.
Matka algus, me usume veel, et kanuuga sõitmine on füüsiliselt lihtne.
Alustasime oma teekonda Suure-Jaanist hommikul üheksast, et kella kümneks Pärnumaale Hoolmiku tallu jõuda. Tee peal tibutas natuke, kuid ilmatark Tanel teadis rääkida, et laussadu oodata ei ole. Viimased 100 m teed otse taluhoovi meenutasid küll rohkem tankipolügoni, vaatamata nullile lähenevale kiirusele. Kohale jõudnud jätsime oma sõidukid hoovi ja tõstsime pikema jututa kanuud korraldaja soomaa-transportöörile. Sõit viis meid matka alguspunkti Lemmjõele Oksa silla juurde, kus varem oli Soomaa kõrgeim vaatetorn. Soomaa-transportöör, Lada Niva, mahutas imekombel 7 inimest koos söögi, päästevestide, kanuude ja muu vajalikuga. Autojuht tutvustas meile oma sõiduvahendit - masinal olevat snorkel juhuks kui teel on veetase üle 1 meetri. Kulgesime rahulikult Oksale, laadisime kanuud ja varustuse maha. Algajate kanuutajate kombel uurisime autojuhilt kanuu ümber mineku võimaluste kohta. Ta arvas, et kui kanuus püsti ei seisa, siis ei tohiks rahulikel Soomaa jõgedel midagi juhtuda. Nagu allpool olevast videost näha ei läinud kanuu ka püsti sõites ümber, testitud! Suuremad ekstreemsusest jätsime siiski igaks juhuks proovimata, sest oli üsna jahe ja tuuline ilm.
Esimesed kilomeetril kitsal Lemmjõel olid huviküllased. Jõgi oli väga kitsas ja käänuline, kohati oli teel puid ja muid atraktsioone, ka veetase oli suve kohta päris kõrge. Illusioon kiiresti edasi liikumisest hajus peagi, vasaku randme peal olev Garmini Tamagotchi teatas, et keskmine kiirus on 3 km/h, jala saab ka kiiremini. Ühes kohas oli mahalangenud puu jõe täiesti kinni pannud. Tuli kanuust välja ronida, vees loksuva puu peal akrobaatikat teha ja sõiduriist üle puu tõsta.
Kanuuga sõitmises polnud tegelikult mingit kunsti, tõukad paremalt, siis jälle vasakult ja ennenäe liigudki edasi. Minu ja Siiri ning eriti Taneli ja Villemi kanuu trajektoor meenutas ainult väga slaalomi sõitmist. Mingi nipiga suutsid vaid Kadri ja Tiit oma kanuu eriti otse hoida ja nii sujuvalt edasi liuelda, et neil oli suisa raske kannul püsida.
Meie marsruut algas Lemmjõel, edasi suubusime Raudna peale ning kõige lõpuks Halliste jõele, ikka allavoolu. Lemmjõgi oli eriti Mulgi heinamaa kandis väga käänuline, linnulennult 1 km edasi minekuks tuli vähemalt 3 km mööda jõge sõita (vt. meie trajektoori kõrval olevalt Maaameti aerofotolt). Vahepeal tundus, et Mulgi heinamaa ongi lõpmatu, ikka jätkus luht, luht, luht. Metsavahele siirdumist ei paistnud kuskilt. Kokku oli kilometraažiks lubatud 21 km, arvestasime selle läbimiseks umbes 5 tundi, nii ka läks, kuid selle saavutamine nõudis alguses arvatust palju suuremat pingutust. Kohas, kus Lemmjõgi suubub Raudna jõkke ei pidanud ma enam vastu. Võtsin leivakoti ja sõin kaks kääru värsket musta leiva kääru pikemalt mõtlemata ära ning jõin puhast Mäeallika kaevu kanget peale. Paljas leib pole tükk aega nii hästi maitsenud, ka Siiri, Tanel ja Villem ei ütelnud ära. Vaid Kadri ja Tiit loobusid ja otsustasid lõkkekohani oodata, neil tundus energiat lõputult jaguvat, igiliikurid on siiski olemas?
Edasi läks jõgi laiemaks ja vool kiiremaks ning liikusime algusega võrreldes lausa linnutiivul - GPS näitas 8 km/h. Peagi olimegi Karusekosel, tirisime kanuud kaldale ja hakkasime einestamist ette valmistama. Oli küll väga tuuline, kuid Tiit ja vennad said tuletegemisega suurepäraselt hakkama. Loomulikult ei kasutanud me tikke, lõkke süütasid vennad Bear Grillsi kombe kohaselt ehtsa tulekivi abil. Vesi läks kõigele vaatama lõpuks keema ning valmistasime endale kiirkaerahelbeputru, mis maitses väga hea, kuid sai kahjuks liiga ruttu otsa. Taas tuli mulle vastu Kadri, kes oma pudru portsu mulle loovutas. Kõht täis asusime taas teele, Karusekoselt Hoolmiku taluni oli veel tükk maad. Jõgi oli lai ja edasi pääses alla voolu hõlpsasti. Võtsime isegi veidi hoogu maha, et matk liiga rutt otsa ei saaks. Ka ilm oli ilusaks suviseks läinud, tuul sahistas laisalt jõe kohal koogutavate puude okstes. Idüll sai siiski peagi läbi, sest olimegi Riisal Hoolmiku talu juures, vedasime kanuud kaldale ja asusime koduteele. Kell oli nagu märkamatult kuus saanud. Kodus vaatas mulle peeglist vastu päevitusest õhetav nägu, märk sellest,
et olin kaua väljas olnud. Istmikki oli kuidagi valus, hakkasin kodusest diivanist väga lugu pidama.
Tore ja tegus päev oli.
Kogu läbitud teekonda näeb siit, allpool on veel pilte ja üks lühike video.
et olin kaua väljas olnud. Istmikki oli kuidagi valus, hakkasin kodusest diivanist väga lugu pidama.
Tore ja tegus päev oli.
Kogu läbitud teekonda näeb siit, allpool on veel pilte ja üks lühike video.
Matka algus Lemmjõel.
Igiliikurid sõuavad mööda.
Matka algus, me usume veel, et kanuuga sõitmine on füüsiliselt lihtne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar