Kuu

Viimastel päevadel olen kõrvuni orbitaalmehaanikasse süvenenud eesmärgiga leida odavaim viis nanosatelliidi Kuu lähedale Kordylewski pilve saatmiseks. Ajaveebi täiendamine on suisa unarusse jäänud. Pikemalt saab minu tegevusest orbiitide modelleerimisel lugeda Eesti Tudengisatelliidi veebipäevikust.

Google OS

Tundub, et läheb väga huvitavaks. Google on lubanud välja tuua uue töölaua operatsioonisüsteemi, mis keskendub veebile. Lühike eestikeelne uudis: uudised.err.ee Pikemalt saab lugeda inglise keelsest artilist BBC-s.

Idee on väga huvitav disainida kõik algusest peale ümber nende kogemuste najal, mida me juba teame. Oletatakse ka, et Google plaan on Microsoft põhja lasta, saame näha. Konkurents on igal juhul tervitatav ja viib meid avatud standarditele lähemale.

Jakobsoni jälgedes ehk tasuta lõunad on siiski olemas

Traditsioonid ja järjepidevus on head asjad. Üheks selliseks ilusaks traditsiooniks on igasuvine jalgratastega Kurgjale käimine. Esimene kord õnnestus see ette võtta 2001 aasta suvel, mis oli ühtlasi meie pere esimeseks jalgrattamatkaks. Sel korral oli kaasas ka minu ema, kes ime kombel naisterattaga kohati läbimatust Sakala teest siiski läbi tuli. Alates 2001 aastast oleme vendadega ikka igal suvel vähemalt korra Kurgjal käinud ning seegi kord ei tahtnud ma Eestis veedetud suvist nädalat raisku lasta ning otsustasime teekonna ette võtta.

Pilk kalendrisse - ainus sobiv aeg tundus olevat esmaspäev 15. juuni. Ilmaennustus oli ebalev ning sõidupäeva hommikul olidki taevas hallid vihmapilved. Esimesed kilomeetrid Suure-Jaanist Vihi külani läksid raskelt. Ilm oli jahe (hiljem selgus, et 10 kraadi) ja sadas. Pean tunnistama, et nii karmides oludes pole ma ammu sõitnud. Et vendi siiski sõitu lõpuni tegema kallutada läksin ise maanteele ette tuult sõitma, oli ju Kurgjale minek vaatamata halvale ilmale minu mõte. Varsti lõputuna näiv maantee siiski lõppes ja suundusime metsa vahele. Tuulevarjus oli juba märgatavalt mugavam sõita ning sadugi andis järele. Otsustasime siiski Kurgjale välja sõita - kui juba, siis juba!
Sakala tee oli riukalik nagu ikka, kord ühelt poolt puudest mööda, siis jälle teiselt poolt. Käänutasime metsa vahel, mingit loogikat ei paistnud ainult teadmine, et sedakaudu oleme me alati Kurgjale jõudnud. Hiljem teekonda GPS logi pealt vaadates selgus, et Jakobson oli ikka päris kaval sell olnud, väga otse viisid need metsarajad meid Vihi külast Kurgjale.
Vett oli seekord rohkem kui ma kunagi varem Sakala tee peal kohanud olen. Harilik Eesti kuusik meenutas rohkem mangroov-metsa. Vett oli rajal nii palju, et otsustasime peagi igasugusest mööda manööverdamisest loobuda ja igast lombist uhkelt otse läbi sõita. Lompide põhjad olid enamasti kõvad ja polnud häda midagi. Nagu juuresolevalt pildilt näha olid meie rattad kohati rummuni vees.
Vahepeal suundus metsarada Jakobsoni rajatud kruusateele (Jakobson armastas vankriga metsa vahel driftimist ja kiiret sõitu). Kihutasime meiegi üle Saarjõe, pilk paremale - Saekaatri matkamaja oli rahulikult oma endisel kohal, valmis väsinud matkameestele varju pakkuma. Meie seal siiski seekord ei peatunud vaid sõitsime edasi Kurgja poole, et enne vihma kohale jõuda.
Jõudnud Kurgjale tervitas meid väravas hirmutava nimega silt Kurgja LINNUTAJA! Huvitav mis loom see LINNUTAJA on? Meenuvad sõnad nagu keevitaja, kiivitaja, aga LINNUTAJA? See tundub kuidagi eriti kurjakuulutava ja metsikuna. Ehk on tegemist mõne eelajaloolise koletisega - tiivuline lendav dinosaurus ehk LINNUTAJA. Rahu see mulle ei andnud ja otsustasin kodus Entsüklopeediast järgi uurida, et millega tegu. Osutus, et Linnutaja oli Carl Robert Jakobsoni varjunimi, mida ta oma kirjatükkide avaldamisel kasutas. Selge - tegu oligi hirmutusvahendiga, selle pärast kartsidki kõik saksad ja mõisnikud Jakobsoni nagu tuld.
Tagasi Kurgjale: vihma eest varju saamiseks läksime rehe alla jalgu puhkama. Otsisime oma leivakotid välja ning sõime kodust kaasa võetud müslibatoone, ise veidi kartlikult enda ümber vaadates, et mida Kurgja talurahvas ütleb. Raha meil ju tookord kaasas ei olnud ning midagi osta me Rehe alt ei saanud. Varsti ilmuski perenaine välja, mõtlesime, et noo nüüd palutakse meil oma kaasavõetud toiduga sealt söögikohast ära minna. Aga oh ei, meie suureks üllatuseks küsis perenaine, kas me karaskit ja kuuma teed tahame. Loomulikult tahtsime, kuid ütlesime ka, et raha meil kahjuks kaasas pole. Sellest hoolimata kaeti meie laud ehtsa Kurgja karaski ja kuuma teega. Tasuta lõunad on siiski olemas! Lisaks saime veel karaskile määrimiseks mett ja kooki peale. Perenaine uuris, et kust me tuleme, ütlesime, et Suure-Jaanist. Ta ei tahtnud kuidagi uskuda, et me sellise ilmaga sõitmas olime. Ega ma seda õigu poolest isegi väga uskunud, järgmisel korral püüaks sõidu ikka päikselisemate päevade peale ajastada.
Kõht tublisti täis pruugitud sättisime ennast tagasi teele. Jõe äär paistis tühi olevat ning jätsime seekord tegemata oma traditsioonilise nalja:
Kurgjal Pärnu jõe ääres kalameest nähes tuleb küsida: "Kas see on Emajõgi?" Kuuldes vastust, et tegemist on ikka Pärnu jõega, tuleb vastata: "Oot, siis me oleme küll natuke valesti tulnud."
Eelmisel suvel küsiti mult selle küsimuse peale vastu, et mis mul geograafia hinne koolis oli.
Kodutee oli lühike, varsti oligi läbimärg seltskond tagasi Suure-Jaanis. Käisime pesemas ja vahetasime kiiresti märjad riided kuivade vastu, et mitte külmetuda.

Mercedese ja Porsche linn

Stuttgart on umbes kahekordse Eesti rahvaarvuga linna Lõuna-Saksamaal. Väga metropolilikku muljet siiski ei jää, sest linnastu koosneb kümnetest väiksematest osadest. Hoonestatud alad vahelduvad põldude ja parkmetsaga.
Loodus on siin Baden-Würtenbergi südames ilus, meenutades kõige rohkem Otepää ümbrust. Reljeefi vormid on ainult veelgi suuremad, kõrgemad kohad ulatuvad 500 m merepinnast ning madalamad jõeäärsed alad vaid veidi üle 200 m.
Stuttgart on autode linn, omades eeskujulikku teedevõrgustikku mitmete tunnelite ja keerukate ristmikega. Siin tehaksegi Mercedeseid ja Porschesid.
Trammiliiklus Stuttgartis toimib, kuid see tundub olevat kuidagi teisejärguline. Võrreldes Strasbourgiga on piletid kallimad, liiklus hõredam ja süsteem keerulisem. Olenevalt sihtkohast maksab pilet 2-5 EUR ning oodata tuleb trammi keskmiselt 5-15 min. Strasbourgi loogika oli märgatavalt lihtsam - üks pilet 1.40 EUR ja terve linn, aega on ühe piletiga sõita üks tund.
Autol tundub olevat Stuttgarti inimeste elus keskne roll. See pole ainult mugav liiklusvahend vaid ka edukuse mõõdupuu, tubliduse sümbol. Väga levinud sõiduvahendid on E-klassi Mercedesed, mitmesugused BMW-d aga ka boksermootori podinal vuravad Porsched. Uhke sedaani roolis istub tavaliselt rahulolev härrasmees nii 50-70 aastane, elu aeg tublilt tööd teinud, saab ta nüüd oma kalli sõiduvahendi roolis aja kulgu nautida. Võrreldes Strasbourgiga täielik kontrast. Üliõpilasi täis Euroopa pealinnas tundus olevat levinuimaks sõiduvahendiks Renault Twingo - kolmemeetrine muruniiduki mootoriga käru. Ka Strasbourgi tööinimeste autod olid pigem väikesed ja tagasihoidlikud.
Iga ühe vaba valik, mille peale enda aega ja raha kulutada, taaskord näide erinevatest väärtushinnagutest. Prantslastel on ehk sellevõrra rohkem vaba aega ja stressivabam elu.

Kanuumatk Soomaal

Nädalasel koduskäimisel Juunis õnnestus lisaks muule teostada ka ammune unistus kanuumatkast Soomaal. Vend Villem registreeris meid kenasti ära ning teiste mureks oli vaid õigeks ajaks kokkulepitud kohta tulla.
Alustasime oma teekonda Suure-Jaanist hommikul üheksast, et kella kümneks Pärnumaale Hoolmiku tallu jõuda. Tee peal tibutas natuke, kuid ilmatark Tanel teadis rääkida, et laussadu oodata ei ole. Viimased 100 m teed otse taluhoovi meenutasid küll rohkem tankipolügoni, vaatamata nullile lähenevale kiirusele. Kohale jõudnud jätsime oma sõidukid hoovi ja tõstsime pikema jututa kanuud korraldaja soomaa-transportöörile. Sõit viis meid matka alguspunkti Lemmjõele Oksa silla juurde, kus varem oli Soomaa kõrgeim vaatetorn. Soomaa-transportöör, Lada Niva, mahutas imekombel 7 inimest koos söögi, päästevestide, kanuude ja muu vajalikuga. Autojuht tutvustas meile oma sõiduvahendit - masinal olevat snorkel juhuks kui teel on veetase üle 1 meetri. Kulgesime rahulikult Oksale, laadisime kanuud ja varustuse maha. Algajate kanuutajate kombel uurisime autojuhilt kanuu ümber mineku võimaluste kohta. Ta arvas, et kui kanuus püsti ei seisa, siis ei tohiks rahulikel Soomaa jõgedel midagi juhtuda. Nagu allpool olevast videost näha ei läinud kanuu ka püsti sõites ümber, testitud! Suuremad ekstreemsusest jätsime siiski igaks juhuks proovimata, sest oli üsna jahe ja tuuline ilm.
Esimesed kilomeetril kitsal Lemmjõel olid huviküllased. Jõgi oli väga kitsas ja käänuline, kohati oli teel puid ja muid atraktsioone, ka veetase oli suve kohta päris kõrge. Illusioon kiiresti edasi liikumisest hajus peagi, vasaku randme peal olev Garmini Tamagotchi teatas, et keskmine kiirus on 3 km/h, jala saab ka kiiremini. Ühes kohas oli mahalangenud puu jõe täiesti kinni pannud. Tuli kanuust välja ronida, vees loksuva puu peal akrobaatikat teha ja sõiduriist üle puu tõsta.
Kanuuga sõitmises polnud tegelikult mingit kunsti, tõukad paremalt, siis jälle vasakult ja ennenäe liigudki edasi. Minu ja Siiri ning eriti Taneli ja Villemi kanuu trajektoor meenutas ainult väga slaalomi sõitmist. Mingi nipiga suutsid vaid Kadri ja Tiit oma kanuu eriti otse hoida ja nii sujuvalt edasi liuelda, et neil oli suisa raske kannul püsida.
Meie marsruut algas Lemmjõel, edasi suubusime Raudna peale ning kõige lõpuks Halliste jõele, ikka allavoolu. Lemmjõgi oli eriti Mulgi heinamaa kandis väga käänuline, linnulennult 1 km edasi minekuks tuli vähemalt 3 km mööda jõge sõita (vt. meie trajektoori kõrval olevalt Maaameti aerofotolt). Vahepeal tundus, et Mulgi heinamaa ongi lõpmatu, ikka jätkus luht, luht, luht. Metsavahele siirdumist ei paistnud kuskilt. Kokku oli kilometraažiks lubatud 21 km, arvestasime selle läbimiseks umbes 5 tundi, nii ka läks, kuid selle saavutamine nõudis alguses arvatust palju suuremat pingutust. Kohas, kus Lemmjõgi suubub Raudna jõkke ei pidanud ma enam vastu. Võtsin leivakoti ja sõin kaks kääru värsket musta leiva kääru pikemalt mõtlemata ära ning jõin puhast Mäeallika kaevu kanget peale. Paljas leib pole tükk aega nii hästi maitsenud, ka Siiri, Tanel ja Villem ei ütelnud ära. Vaid Kadri ja Tiit loobusid ja otsustasid lõkkekohani oodata, neil tundus energiat lõputult jaguvat, igiliikurid on siiski olemas?

Edasi läks jõgi laiemaks ja vool kiiremaks ning liikusime algusega võrreldes lausa linnutiivul - GPS näitas 8 km/h. Peagi olimegi Karusekosel, tirisime kanuud kaldale ja hakkasime einestamist ette valmistama. Oli küll väga tuuline, kuid Tiit ja vennad said tuletegemisega suurepäraselt hakkama. Loomulikult ei kasutanud me tikke, lõkke süütasid vennad Bear Grillsi kombe kohaselt ehtsa tulekivi abil. Vesi läks kõigele vaatama lõpuks keema ning valmistasime endale kiirkaerahelbeputru, mis maitses väga hea, kuid sai kahjuks liiga ruttu otsa. Taas tuli mulle vastu Kadri, kes oma pudru portsu mulle loovutas. Kõht täis asusime taas teele, Karusekoselt Hoolmiku taluni oli veel tükk maad. Jõgi oli lai ja edasi pääses alla voolu hõlpsasti. Võtsime isegi veidi hoogu maha, et matk liiga rutt otsa ei saaks. Ka ilm oli ilusaks suviseks läinud, tuul sahistas laisalt jõe kohal koogutavate puude okstes. Idüll sai siiski peagi läbi, sest olimegi Riisal Hoolmiku talu juures, vedasime kanuud kaldale ja asusime koduteele. Kell oli nagu märkamatult kuus saanud. Kodus vaatas mulle peeglist vastu päevitusest õhetav nägu, märk sellest,
et olin kaua väljas olnud. Istmikki oli kuidagi valus, hakkasin kodusest diivanist väga lugu pidama.
Tore ja tegus päev oli.
Kogu läbitud teekonda näeb siit, allpool on veel pilte ja üks lühike video.

Matka algus Lemmjõel.


Igiliikurid sõuavad mööda.


Matka algus, me usume veel, et kanuuga sõitmine on füüsiliselt lihtne.

Sir

Laupäeva lõuna ajal poodi minnes tuli mulle tee peal vastu Sir. Sir oli just käinud kirikus ning oli heas tujus nagu tavaliselt.
Sir'i tegelik nimi on Fred-Joe Nambala, kuid mina hakkasin teda kutsuma Sir'ks, kuna ta ise teisi inimesi sedasi kõnetab. Hommikul ülikooli tulles tervitab ta mind tavaliselt niimoodi: "Good morning, Sir! How are you today?" Täiesti siiralt ja südamlikult, ta ongi selline.
Sir'i kodumaa on Zambia, ta on teine ISU tudeng peale minu, kes tuli suveks praktikale Stuttgarti Ülikooli. Kõrval oleval pildil ta oma kodumaa peale osutabki. Zambia on suure pindalaga, kuid võrlemisi väikese rahvaarvuga (11 milj.) riik Lõuna-Aafrikas. Zambia on küll vaene, kuid siiski keskmisest arenenum Aafrika riikide seas.
Sir'ga suhtlemine on alati värskendav, tema mõttemaailm on totaalselt teistsugune kui ükskõik millisel Euroopa rahvuse esindajal. Meil on vaja koguaeg midagi saavutada, edasi areneda, rohkem raha teenida... Sir'i jaoks tunduvad olevat tähtsad hoopis muud asjad. Ta käib igal laupäeval kirikus, täna paluti tal isegi tervele kogudusele kõnet pidada. Sir on lõpetanud Kapplinna ülikooli füüsika magistriõppe. Tõsi aega võttis see tal kenasti, lõpetades selle alles 28 aastaselt, kuid Sir'i suhe ajasse on hoopis teistsugune. Ta ei torma kuhugi, tal ei ole kiire.
Vahel on ta rääkinud meie kaastudengitest, kokkuvõttes ütleb ta tavaliselt: "...he is hard working, very hard working." Seda ka inimeste kohta keda mina päris nii ei kirjeldaks, kuid kõik oleneb millisest lähtepunktist vaadata. Zambias on Sir'i sõnul täiesti tavaline, et tööpäeval läheb täiskasvanud inimene naabrite juurde külla ja vestleb seal näiteks 3 tundi maast ja ilmast.
Seda kuidas õige on teab vaid jumal. Maailmapilte on erinevaid ning väga tore on vahel totaalselt teistsugusega kokku puutuda ja püüda sellest aru saada.

Orienteerumine Bärenbergil

Üle pika aja sain taas metsa. Alates eelmise aasta septembrist oli see esimene kord kui ma n.ö. enda täiskiirusel orienteerusin. Mets oli üsna omapärane, erinev nii Eesti kui ka Soome kaartidest, kus ma jooksnud olen. Kõrvalolevalt mobiiltelefoniga tehtud pildilt saab esmase ettekujutuse millega tegemist. Levinud kontrollpunkti kohaks olid vanad söepõletuse platsid.
Terve kaart oligi sisuliselt üks suur mägi ning enamus metsa oli tegelikult väga hästi joostav. Samas oli ka kuusetihnikuid, kus lisaks nähtavusele alla 1 m polnud lihtsalt võimalik joosta. Joostavuse ja nähtavuse kiire muutumine lõi mind ka paaril korral auti. Ühtlasi oli see kõige kõrgemaks kohaks, kus ma kunagi orienteerunud olen - kõrgeim koht 750 m üle merepinna. Mäestikulist õhu hõrenemist veel ei tundnud, kuid huvitav teada sellegi poolest.
Orienteerumine pole Saksamaal kaugeltki nii populaarne kui Eestis ning ka meeste A-rada tehakse seetõttu üsna lihtne, et väga erinevate oskustega seltskond seal kõik hakkama saaksid. Otsustasin ka joosta A-rada, mis oli sel korral 8,1 km pikk ning tagante järele hinnates mulle ka täiesti jõukohane. Sain 12 mehe konkurentsis 7. koha, millega olen väga rahul, seda enam, et tegin umbes 10 minuti jagu vigu. Vahed võistlejate vahel olid suured - võitja aeg oli 52 min, minul 1 tund ja 18 min ning viimasel 2 tundi (tulemused).
Kuidas jooks oli?
Alustasin üsna ettevaatlikult, et igal juhul alguses kaardiga kontakti saada, esimesed 3 KP-d läbisingi peaaegu eeskujuliku trajektooriga. Neljas KP oli ühe jahipuki juures, paraku oli neid kaardil lähestikku kaks tükki, mina jooksin loomulikult vale puki juurde, sest see oli kaugemalt näha:-) Jagasin siiski päris kiiresti olukorra ära ning ajakaotust tuli hinnanguliselt 1-1.5 min - pole väga hull, jätkasin hoolikalt. Kaheksandas punktis kohtusin ühe kiirjooksaja, kellega läbisime koos 4 järgmist punkti. Osutus, et see Eesti ISC dressi kandnud sakslane sai lõpuks neljanda koha. Koos joostes avastasin ennast üllatavast olukorrast, sakslane jooksis pidevalt minust kiiremini, kuid KP-s olin mina esimene, ta oli küll väga väle, kuid tegi suuri poognaid ning võttis punkte tegelikult minu järgi. Mul oli selle üle loomulikult väga hea meel. Tartu päevakutel "vanameestega" võidu joostes olen leidnud ennast tihti vastupidisest olukorrast. Kas olen tõesti vahepeal nii palju arenenud? Oma edust pimestatult läksin lõpu poole laisaks ning tegin veel mitu viga juurde, nt 15 KP-st jooksin lihtsalt 300 m mööda enne kui aru sain, et olen õigest kohast juba kaugel. Ootasin punkte, oleksin pidanud vihasemalt kaarti lugema. Järgmisel korral proovin ennast agressiivsemaks häälestada, et tempot ka üksi joostes üleval hoida ning pidevalt kaardi lugemisele keskenduda, siis jäävad ehk need 10 minutit vigu olemata ja suudan veel enesekindlama mineku pealt 5 min lisaks võita. Nii on lootust isegi kohalike Baden-Würtenbergi ässadega võidu joosta:-)
Minu GPS-ga logitud liikumisteekonda saab vaadata Route-Gadgetist, kõrval olev pilt pärineb eelmise suve Ilvesteatelt.
Veel positiivset
Pärast eelmise sügise ehmatavat põlve välja väänamist jalgpalli mängides (põlve keder nihkus külje peale) oli see esimene kiirem jooks mööda metsi ja mägesid. Ei mingeid probleeme! Uhkeid mäest alla hüppeid ma just ei teinud, kuid suutsin mööda kohatist rägastikkugi täiesti kiiresti liikuda. Tore! Kandsin ka igaks juhuks põlve fikseerivat sidet, et uuesti vigastamist vältida. Eelmisel sügisel kartsin isegi, et olen sunnitud ainult pensionäri tempoga liikuma, õnneks mitte.
Häid metsaelamusi!