Professionaalne õppija

Tartu Ülikooli magistrantuur on läbi, Kosmoseülikooli lõpetamine on veel poolel teel. Olen viimasel ajal palju mõelnud, et kõige rohkem olen ma praegu ilmselt professionaalne õppija. Olen valmistunud väga paljudeks eksamiteks ja tean päris täpselt, mida edukaks uue informatsiooni omandamiseks tuleb teha. Minu kohta käib ilmselt päris hästi järgnev anekdoot:
Üliõpilase käest küsitakse, et kaua tal kulub jaapani keele ära õppimiseks. - "Aga millal eksam on?"

Pildil tutvun tagaplaanil robotite võistluse programmeerimisjuhendiga. Töövahendite korralik tundmine oli kindlasti üks meie rühma edu aluseid.

Kui mul on tähtaeg teada, käivitan umbes sellise algoritmi:
1. Teen esmalt selgeks, mis on oluline, mida tahetakse teada.
2. Jagan õpitava materjal osadeks ja kehtestan endale vaheülesanded, nii on lihtsam edasi minekust ülevaadet saada.
3. Töötan materjali läbi, vajadusel toodan endale ise konspekti, kui olemasolev õppematerjal on liiga laialivalguv ja oluline on ebaolulisega segamini.
4. Vaatan materjali korduvalt läbi seda omavahel loogiliselt seostades, mehhaanilist päheõppimist rakendan ainult väga harva (nt kohati keelte õppimisel).
Kõige rohkem muutsin enda lähenemist õppimisse tõenäoliselt gümnaasiumist ülikooli tulles. Esmalt olin ülikoolis segaduses, et miks nii vähe kontrolltöid on. Tundsin tagasiside puudumisest puudust. Arvan siiani, et regulaarne tagasiside on väga oluline ja kergendab oluliselt uue aine omandamist, kuid oludega tuli kohanduda. Muutusin iseseisvamaks, kui kontrolltöid ei olnud ning ainsaks kontrollivormiks oli eksam semestri lõpus, tekitasin endale kindlate tähtaegadega vahe-eesmärgid ise. Plaani tekitamine aitas ära hoida umbmäärast stressi - "peaks midagi tegema, aga ei tea mida, lõppeesmärgi korraga saavutamine on ju liiga raske".

Eriti põhikooli ajal õppisin kodus tegelikult väga vähe, tavaliselt 15 minutit kuni pool tundi. Kõige rohkem kulus aega saksa keele peale (legendaarne proua Võlumägi), seda vaatamata asjaolule, et saksa keel mu parim aine just ei olnud. Osalt tahtsin vähe õppides tõestada, et ma pole mingi tuupur, sain tunnist tõesti väga palju ning kodused ülesanded tundusid tihti mehhaanilise formaalsuse täitmisena. Teisalt lootsin palju rohkem andekusele kui praegu. Mida aega edasi seda rohkem olen hakanud ka sihikindlat töö tegemist hindama. Andekusega üksi kaugele ei jõua.
Meeldivat suvepuhkust kõigile, kel on see võimalus. Minul tuleb puhkamisega veel septembrini oodata:-)